Ma käisin sel nädalavahetusel Kihnus ning sain palju inspiratsiooni ning palju vastuseid tekkinud küsimustele. Tundsin, et vajan pikemat puhkust ning teha restart kõikidest lähedastest inimestest enda ümber, et vaadata pisut sügavamale enda sisse ja aru saada sellest, mida ma päriselt tahan ja mis mind õnnelikuks teeb.
Ma ei ole blogi kirjutanud väga pikalt. Minu viimane postitus oli 15. aprill 2021. Põhjus miks ma pole midagi kirjutanud kordagi – mul on depressioon. Kogu see koroonakriis on pannud mind kahtlema absoluutselt kõikides olulistes valikutes elus.
Reaalselt ma olen seda nii kaua hoidnud ja vaikinud, aga ma tunnen, et ma ei peaks seda tegema, sest lõpuks on see minu elu ja minu õnn. Ma olen kogu elu mõelnud teiste inimeste tunnete peale ja sageli teinud teisi valikuid, et kellelegi mitte haiget teha. Tänasel päeval, aga ma olen mõistnud, et ma olen oma enda õnnest loobunud, et teised oleksid õnnelikud. See ei vii mitte kusagile. Ma poleks iialgi arvanud, et liigne hoolivus võib olla probleem, aga see PÄRISELT on! Kui me mõtleme koguaeg, mida keegi teine võib tunda ja millised on iga otsuse tagajärjed, siis me unustame elada. Ma olen väsinud, et ma olen muutunud aastatega nii hoolivaks ja unustanud ära kõige tähtsama – MINU. Ma olen ilmselt jõudnud sellisesse vanusesse, kus ma ei tunne enam häbi. Ma olen, kes ma olen. Ma ei püüa end enam muuta või kuidagi tagasi hoida.
Minu pikaajalised sõbrannad on sel aastal mulle korduvalt öelnud: “Sa ei sära enam. Mis sinuga juhtus?” Juhtus see, et ma olen pidanud väga palju sel aastal endaga tööd tegema, et erinevates keskkondades ja inimestega sobituda. Ma tunnen, et see on minu jaoks tohutu väljakutse, sest ma olen väga energiline päikesekiir, kellele meeldib palju naerda ja nalja teha ning minus on alati olnud suur elujanu. See paraku on pikemat aega minus kustunud, sest ma ei saa olla mina ise. Ma ei saa olla mina üheski seltskonnas, kes on täna minu ümber. Ma olen alati olnud õnnelik inimene, aga viimasel ajal olen jooksnud nagu peaga vastu seina ja ma olen jäänud seinte vahele päris kinni ja ma tunnen, et siit välja pääseda on väga raske. Ma muutsin oma elu, sest tundsin, et vajasin muudatust oma ellu ja illusioon, mida ma oma peas endale ette kujutasin, ei kattunud absoluutselt tegelikkusega.
Ma käisin puhkamas sel nädalavahetusel koos oma sõbrannaga Kihnus. Ma polnud väga kaua nii südamest saanud naerda ja tunda, et taas säravana. See puhkus muutis minu jaoks väga palju, sest jah ei saa teha üleöö muutust, aga ma sain aru, mida ma tahan, kuidas tulla välja sellest “surnud ringist.” Ma mõistsin, et pean endale uued eesmärgid seadma, et taas jalule tõusta, et olla taas õnnelik.
Mul oli tohutult raske seda postitust kirjutada, sest kõige raskem on endale tunnistada, kui olen lagunemas ja veelgi raskem seda ka teistele tunnistada. Lihtne on rääkida, siis kui kõik on suurepärane ja hästi, aga palju raskem on näidata end nõrgana ja seda ka tunnistada.
Aga ma saan hakkama, sest olen ju alati seda teinud, eks? 😊
