Tag / elu

Hingele

Kas näeksid end oma praegusel töökohal kümne aasta pärast?

Ma olen sellel aastal nii palju kahelnud endas ning enda valikutes. Mõnikord on häbi tunnistada, kui olen eksinud ning teinud elus vale valiku.

Ma arvan, et enamik inimesi mõtleb, et peaasi, et on olemas töökoht ja leib laual. Ma ei mõista sellist mõtlemist sugugi hukka, sest eks kõige olulisem ongi soe toit laual ja katus peakohal. Aga ma ei usu, et tuleb jääda oma mugavustsooni, kui tegelikult inimene tunneb, et see mida ta täna teeb ei ole tema jaoks õige.

Kas oled Sina vahel mõelnud, et näeksid end oma praegusel töökohal kümne aasta pärast? Kas see on see töö, mis paneb Sinu silmad särama või teed oma tööd lihtsalt sellepärast, et pole teist valikut?

Arvan, et on suur osa inimesi, kes tegelikult ei ole üldse rahul oma tööga. Ma olen kuulnud, kui palju on muresid ja probleeme töökohtades, kuid nendest ju keegi avalikult ei räägi. Kui mõni tuttav küsib: “Kuidas Sul läheb?” siis ei taha ju öelda, et kõik on halvasti, sest häbi on tunnistada, et oled justkui nagu läbi kukkunud. Aga miks? Kui ühiskonnas kõik inimesed julgeksid teha muutuse ja julgeksid öelda, et see pole see, mida ma tahan päriselt teha, siis ehk leiaks rohkem inimesi julgust, et proovida midagi uut. Kui see uus valik ei ole ka õige, siis tuleks lahti mõtestada, mis oleks see valdkond, mis endale päriselt meeldiks. Valiku juures, aga tuleks mõelda vaid enda peale, mitte selle peale, mida ühiskonnas teised arvaksid. Alati on keegi, kellele ei meeldi, mida me teeme ja sellega tuleb leppida. Endale tuleb kindlaks jääda ja kuulata seda, mida süda ja mõistus ütlevad. Õnn ei peitu teistes inimestes vaid iseendas. Miks ma nimetasin tööd õnneks, sest enamik inimesi veedab suurema aja oma elust tööl, seega töö on üks olulisemaid faktoreid üldse, et õnn ja rõõm tekiks.

Kui inimene teeb midagi, mis on talle vastumeelne paistab see alati välja ka teistele. Aga ühes olen kindel, et kui järgida enda unistusi, siis tuleb olla valmis loobuma ka inimestest enda ümber. Loomulikult on olukord palju keerulisem, siis kui on pere ja lapsed, siis neid muudatusi on lihtsalt kordades raskem teha, kuid mitte võimatu. Kui tahta, siis on kõik võimalik, aga siis on oluline, et keegi aitaks ja toetaks ning aitaks planeerida, kuidas neid muutusi ellu viia.

Olen märganud enda tuvusringkonnas, et inimesed, kes on täna väga edukad ja jõudnud palju saavutada on pidanud nii mõnegi suhte/sõprussideme lõpetama. Oma eesmärgini jõudmine ei ole alati kerge teekond, mida ette võtta, aga oluline on endale kindlaks jäämine. Ma usun, et kaotus ja kaotamine on miski, mis teeb meid tugevamaks ja kui oleme piisavalt küpsed, siis küll need õiged inimesed leiavad õigel ajal tee Sinu juurde.

Hingele

Kui kaob jalge alt pind

Ma käisin sel nädalavahetusel Kihnus ning sain palju inspiratsiooni ning palju vastuseid tekkinud küsimustele. Tundsin, et vajan pikemat puhkust ning teha restart kõikidest lähedastest inimestest enda ümber, et vaadata pisut sügavamale enda sisse ja aru saada sellest, mida ma päriselt tahan ja mis mind õnnelikuks teeb.

Ma ei ole blogi kirjutanud väga pikalt. Minu viimane postitus oli 15. aprill 2021. Põhjus miks ma pole midagi kirjutanud kordagi – mul on depressioon. Kogu see koroonakriis on pannud mind kahtlema absoluutselt kõikides olulistes valikutes elus.

Reaalselt ma olen seda nii kaua hoidnud ja vaikinud, aga ma tunnen, et ma ei peaks seda tegema, sest lõpuks on see minu elu ja minu õnn. Ma olen kogu elu mõelnud teiste inimeste tunnete peale ja sageli teinud teisi valikuid, et kellelegi mitte haiget teha. Tänasel päeval, aga ma olen mõistnud, et ma olen oma enda õnnest loobunud, et teised oleksid õnnelikud. See ei vii mitte kusagile. Ma poleks iialgi arvanud, et liigne hoolivus võib olla probleem, aga see PÄRISELT on! Kui me mõtleme koguaeg, mida keegi teine võib tunda ja millised on iga otsuse tagajärjed, siis me unustame elada. Ma olen väsinud, et ma olen muutunud aastatega nii hoolivaks ja unustanud ära kõige tähtsama – MINU. Ma olen ilmselt jõudnud sellisesse vanusesse, kus ma ei tunne enam häbi. Ma olen, kes ma olen. Ma ei püüa end enam muuta või kuidagi tagasi hoida.

Minu pikaajalised sõbrannad on sel aastal mulle korduvalt öelnud: “Sa ei sära enam. Mis sinuga juhtus?”  Juhtus see, et ma olen pidanud väga palju sel aastal endaga tööd tegema, et erinevates keskkondades ja inimestega sobituda. Ma tunnen, et see on minu jaoks tohutu väljakutse, sest ma olen väga energiline päikesekiir, kellele meeldib palju naerda ja nalja teha ning minus on alati olnud suur elujanu. See paraku on pikemat aega minus kustunud, sest ma ei saa olla mina ise. Ma ei saa olla mina üheski seltskonnas, kes on täna minu ümber. Ma olen alati olnud õnnelik inimene, aga viimasel ajal olen jooksnud nagu peaga vastu seina ja ma olen jäänud seinte vahele päris kinni ja ma tunnen, et siit välja pääseda on väga raske. Ma muutsin oma elu, sest tundsin, et vajasin muudatust oma ellu ja illusioon, mida ma oma peas endale ette kujutasin, ei kattunud absoluutselt tegelikkusega.

Ma käisin puhkamas sel nädalavahetusel koos oma sõbrannaga Kihnus. Ma polnud väga kaua nii südamest saanud naerda ja tunda, et taas säravana. See puhkus muutis minu jaoks väga palju, sest jah ei saa teha üleöö muutust, aga ma sain aru, mida ma tahan, kuidas tulla välja sellest “surnud ringist.” Ma mõistsin, et pean endale uued eesmärgid seadma, et taas jalule tõusta, et olla taas õnnelik.

Mul oli tohutult raske seda postitust kirjutada, sest kõige raskem on endale tunnistada, kui olen lagunemas ja veelgi raskem seda ka teistele tunnistada. Lihtne on rääkida, siis kui kõik on suurepärane ja hästi, aga palju raskem on näidata end nõrgana ja seda ka tunnistada.

Aga ma saan hakkama, sest olen ju alati seda teinud, eks? 😊

Hingele

Katkised suhted, armastus ja risk

Ilmselt on kõige keerulisem jagada õpetussõnu kuidas see ÕIGE inimene ära tunda, sest iga suhe on erinev. Rääkimata sellest, et sama palju, kui on erinevaid inimesi on ka arvamusi.

Mul on olnud 3 pikaaegset suhet ning elukaaslast ning ma olen igale inimesele, kes minu eluteele on tulnud väga tänulik, sest läbi kogemuste olen inimesena õppinud ning kasvanud. Ma püüan iga kord olla parem inimene, olla hoolivam ja tänulikum. Tänutunne on väga oluline oskus, mida kõigil ei ole kaasa sündinud – minul näiteks mitte, aga ma olen sellega tegelenud ja teinud endaga tööd, sest ALATI saab alguse kõik endast. Kui meie ümber on palju haiget saamisi ja keerulisi suhteid, siis tuleb endale otsa vaadata ja küsida: “Miks minuga nii käitutakse? Miks mina toon inimestes välja halvad/negatiivsed küljed?“ Mitte ükski asi ei ole ühepoolne, alati on mõlemad pooled midagi teinud ja andnud mingi ajendi, miks teine inimene halvasti käitub.

Kõige raskem ongi enda vigadest aru saada, neid tunnistada ja end parandama hakata. Enamik inimesi ei tahagi end muuta ning ei mõista miks üks suhe teise järel puruneb. Hakatakse kordama samu käitumismustreid ning isegi tülid võivad olla uutes suhetes samadel põhjustel/teemadel, mis eelnevates suhetes.

Minu sõprusringkonnas on üks selline inimene, kellel on kõik suhted olnud täis tülisid ja probleeme. Mehed on alati hoolimatud ja ükskõiksed. Ma olen kõrvalt vaadates püüdnud mõista, mis seda kõike põhjustab? Kas tõesti leiab sõbranna üles kõige hoolimatud mehed? Ma ei uskunud seda ning olen alati arvanud, et tema noormehed on väga toredad ja lahedad inimesed. Lõpuks hakkasin analüüsima sõbranna käitumist ning jälgima, kuidas ta räägib ning ma sain vastused kõikidele küsimustele. Sõbranna on iseloomult tulehark ning ta toobki inimestes välja hoolimatusse. Inimesed põgenevad ja sisimas ei tunne end hästi ning noormehed peavad kuhugi sõbranna tekitatud negatiivse energia suunama ning see väljendubki hoolimatuses ja ükskõiksuses.

Ilmselt olen ma sõbranna suhteid õppinud kõrvalt nägema ja analüüsima, sest ka mina olen olnud tulehark. Ma vihkasin kogu hingest ja armastasin kogu südamest. Aga ma olen õppinud oma emotsioone kontrollima. Vahepeal tekkis minu jaoks uus äärmus, mul kadusid ära emotsioonid. Ma ei vihastanud, ma ei armastanud, ma ei nutnud – kõik kadus. Sain aru, et ilmselt olin tekitanud haiget saamistest enda ümber nii tugeva kaitsekilbi, et keegi ei saaks enam minu ligidale ja ei saaks mind enam murda.

Elu ei ole üksi kunagi täisväärtuslik. Selleks, et tunda elus täielikku õnne – on vaja armastust ning teist inimest enda kõrvale. Mõnikord tuleb riskida, et kogeda midagi TÕELIST ja PÄRIS. Me ei tea kunagi kas sel korral kõik õnnestub, kui me ei riski ja ei proovi. Iga uus suhe on risk, sest võid kinkida oma südame kellelegi, kes lihtsalt murrab selle tükkideks.  Elu ise on ka igapäevane RISK – me ei tea kunagi kas täna hommikul kukub mõni jääpurikas pähe, kas võib jääda auto alla või juhtub mõni muu õnnetus. Selleks, et kõiki elu RÕÕME kogeda, tuleb igapäev natukene riskida, sest AINULT nii kogeb elu täielikku õnne ja elurõõmu ning näeb kõiki värve.

Hingele

Tänulikkus

Ma olen viimasel ajal taas väga palju kasvatanud endas tänulikkust. Me peaksime inimestena olema tõepoolest rohkem tänulikumad selle eest, mis meil juba olemas on, mitte pidevalt kurtma selle üle, mida meil ei ole. Hetkel on minul elus tõesti tohutult palju, mille üle olla õnnelik ja tänulik. Mul on väga äge töö, kus saab palju areneda, kasvada ja ennast proovile panna ning tunnen, et see pakub mulle tohutult sära, kirge ja elujanu. Tunnen kuidas inspiratsioon minus kasvab ja taas olen leidnud endas energiat ja elujõudu, et asju päriselt ära teha, mitte nendest lihtsalt rääkida.

Ma olen tänulik, et mul on maailma kõige vingemad sõbrad! Aitäh, et olete minu elus ja olete mulle tõepoolest väga kallid! Kolimine näitas väga palju minu jaoks, kelle jaoks ma olen päriselt oluline ja mul on väga hea meel, et mul on sõpru, kellega iga päev telefonis rääkida ja videokõnesid teha ning ma tunnen, et olles üksteisest kaugemal, oleme hingeliselt veelgi lähedasemad.

Mul on nii hea meel, et mind ümbritseb mu perekond, kes on mulle olnud tohutult toeks, et uuesti sisse elada ja minuga koos rõõmustanud, kui on olnud erakordselt edukas, aga väljakutseterohke päev. Aitäh Teile!

Ma olen tänulik, et mu ellu tulevad täpselt sellised inimesed nagu ma ise olen. Ma olen väga õnnelik ja tänulik, et elu on toonud mu ellu inimesi, kellega on sarnased huvid ja hobid, unistused ja eesmärgid. Tunnen, et mul on tohutu enesearengu periood. Õpin hetkel iga päev midagi uut ja huvitavat.

Olen oma loomuselt olnud alati pisut jäärapäine ja minu suurim arengukoht on olnud kangekaelsus. Ma tunnen, et olen muutumas igapäev üha paindlikumaks ning varsti olen nagu plastiliin, kes mõistab igat vaatenurka elus. Mõnikord on raske tunnistada, et meis endis on arengukohti, mida võiksime püüda parandada, aga kui oma nõrkustega piisavalt tegeleda, siis olen veendunud, et saame väga palju enda loomust parandada.

Ma olen elule tänulik, et ma muutun ise paremaks inimeseks, sest eelkõige ei võida sellest mitte teised inimesed vaid mina ise. Ma olen alati olnud üsna kindel oma põhimõtetes ja, kui miskit olen pähe võtnud, siis on päris raske mul oma arvamusest olnud lahti lasta. Hetkel tunnen, et kui keegi piisavalt hästi argumenteerib ja selgitab mulle oma seisukohta olen avatud oma esialgsest arvamusest loobuma.

Olen tänulik, et minu elus on väga palju õnne, rahulolu, hoolivust ja armastust. Kogen seda igal pool ja iga päev enda ümber. Kui oleme ise hoolivamad, südamlikud ja teeme head, siis tõmbame oma ellu inimesi, kes on samuti headust täis ning tahavad olla osa meie elust. Oleme rohkem hoolivamad, täis headust ning soojust ning tänulikkust ning seeläbi oleme ka ise õnnelikumad inimesed.