Tag / armastus

Hingele

Armastus või raha?

Olete kunagi kogenud armastust esimesest silmapilgust? Kas usute, et see on üldse võimalik? Ma ei tea, kuidas on lood teiega, aga mina olen seda kogenud küll. Kui tagantjärele mõelda on see päris kummaline, et näed esimest korda inimest ja sul on liblikad kõhus ja armudki koheselt kõrvuni ära. Aga olete kogenud ka seda, et kellegi poole tõmbab justkui magnetiga ja ise sellele kuidagi seletust anda ei oska? Eriti võimas, kui on need kaks asja korraga. Ma usun, et paljud ei pruugi seda kogeda kogu elu jooksul. Kui lihtsalt armastad teist inimest kogu hingest ja südamest, ilma et sa oleksid teda veel õieti tundma õppinud.

Mul on olnud väga erinevad suhted, aga enamasti on ikka nii, et õpid inimest tundma ja käid kohtingutel ning iga uus samm võtab omajagu aega. Aga mis saab siis, kui kõik toimub ülehelikiirusel ja võib öelda, et oletegi esimesest päevast, kui kohtusite koos, sest kõik oligi nii sujuv ja loomulik? Mina arvan, et see ongi normaalne ja peakski alati nii olema, aga ühiskond on meid survestanud nii palju, et mõtleme alati läbi ja ootame, kellele võimalus anda ja kas väljavalitu vastab kõigile meie poolt seatud kriteeriumitele.

Kas me inimestena, siis kaotame ära emotsioonid ja empaatilisuse? Kas on normaalne tegelikult ka valida mõistusega inimest, kellega koos oma elu jagada, sest nii on “turvaline?” Aga kas see turvaline valik on alati see, mis meid ka päriselt õnnelikuks teeb? Kas me tunneme, et oleme armastatud ja kas me ise ka armastame?

Mulle tuleb kõigi nende küsimustega seoses meelde armastusfilm “The Notebook,” kus noored ja armunud viib lahku sõda ja klasside erinevus. Kui sõda saab läbi kihlub noor naine kena ja rikka mehega, kes on naisega samast klassist. Filmi lõpus, aga naine leiab tee tagasi oma noorepõlve armastuse juurde.

Aga kuidas oleks päriselus? Kas 21.sajandi naine valiks armastuse või raha? Inimesed on muutunud nii materiaalseteks, et on unustanud ära, mis on need väärtused elus, millel ei ole hinnasilti küljes. Ma olen ilmselt lootusetu romantik, aga ma arvan ikka nii, et kui on meeletult suur armastus, siis täituvad ka kõik materiaalse väärtusega unistused, sest armastuse nimel ollakse valmis rohkem pingutama, et ühised unistused ellu viia.

Hingele

Katkised suhted, armastus ja risk

Ilmselt on kõige keerulisem jagada õpetussõnu kuidas see ÕIGE inimene ära tunda, sest iga suhe on erinev. Rääkimata sellest, et sama palju, kui on erinevaid inimesi on ka arvamusi.

Mul on olnud 3 pikaaegset suhet ning elukaaslast ning ma olen igale inimesele, kes minu eluteele on tulnud väga tänulik, sest läbi kogemuste olen inimesena õppinud ning kasvanud. Ma püüan iga kord olla parem inimene, olla hoolivam ja tänulikum. Tänutunne on väga oluline oskus, mida kõigil ei ole kaasa sündinud – minul näiteks mitte, aga ma olen sellega tegelenud ja teinud endaga tööd, sest ALATI saab alguse kõik endast. Kui meie ümber on palju haiget saamisi ja keerulisi suhteid, siis tuleb endale otsa vaadata ja küsida: “Miks minuga nii käitutakse? Miks mina toon inimestes välja halvad/negatiivsed küljed?“ Mitte ükski asi ei ole ühepoolne, alati on mõlemad pooled midagi teinud ja andnud mingi ajendi, miks teine inimene halvasti käitub.

Kõige raskem ongi enda vigadest aru saada, neid tunnistada ja end parandama hakata. Enamik inimesi ei tahagi end muuta ning ei mõista miks üks suhe teise järel puruneb. Hakatakse kordama samu käitumismustreid ning isegi tülid võivad olla uutes suhetes samadel põhjustel/teemadel, mis eelnevates suhetes.

Minu sõprusringkonnas on üks selline inimene, kellel on kõik suhted olnud täis tülisid ja probleeme. Mehed on alati hoolimatud ja ükskõiksed. Ma olen kõrvalt vaadates püüdnud mõista, mis seda kõike põhjustab? Kas tõesti leiab sõbranna üles kõige hoolimatud mehed? Ma ei uskunud seda ning olen alati arvanud, et tema noormehed on väga toredad ja lahedad inimesed. Lõpuks hakkasin analüüsima sõbranna käitumist ning jälgima, kuidas ta räägib ning ma sain vastused kõikidele küsimustele. Sõbranna on iseloomult tulehark ning ta toobki inimestes välja hoolimatusse. Inimesed põgenevad ja sisimas ei tunne end hästi ning noormehed peavad kuhugi sõbranna tekitatud negatiivse energia suunama ning see väljendubki hoolimatuses ja ükskõiksuses.

Ilmselt olen ma sõbranna suhteid õppinud kõrvalt nägema ja analüüsima, sest ka mina olen olnud tulehark. Ma vihkasin kogu hingest ja armastasin kogu südamest. Aga ma olen õppinud oma emotsioone kontrollima. Vahepeal tekkis minu jaoks uus äärmus, mul kadusid ära emotsioonid. Ma ei vihastanud, ma ei armastanud, ma ei nutnud – kõik kadus. Sain aru, et ilmselt olin tekitanud haiget saamistest enda ümber nii tugeva kaitsekilbi, et keegi ei saaks enam minu ligidale ja ei saaks mind enam murda.

Elu ei ole üksi kunagi täisväärtuslik. Selleks, et tunda elus täielikku õnne – on vaja armastust ning teist inimest enda kõrvale. Mõnikord tuleb riskida, et kogeda midagi TÕELIST ja PÄRIS. Me ei tea kunagi kas sel korral kõik õnnestub, kui me ei riski ja ei proovi. Iga uus suhe on risk, sest võid kinkida oma südame kellelegi, kes lihtsalt murrab selle tükkideks.  Elu ise on ka igapäevane RISK – me ei tea kunagi kas täna hommikul kukub mõni jääpurikas pähe, kas võib jääda auto alla või juhtub mõni muu õnnetus. Selleks, et kõiki elu RÕÕME kogeda, tuleb igapäev natukene riskida, sest AINULT nii kogeb elu täielikku õnne ja elurõõmu ning näeb kõiki värve.

Hingele

Tänulikkus

Ma olen viimasel ajal taas väga palju kasvatanud endas tänulikkust. Me peaksime inimestena olema tõepoolest rohkem tänulikumad selle eest, mis meil juba olemas on, mitte pidevalt kurtma selle üle, mida meil ei ole. Hetkel on minul elus tõesti tohutult palju, mille üle olla õnnelik ja tänulik. Mul on väga äge töö, kus saab palju areneda, kasvada ja ennast proovile panna ning tunnen, et see pakub mulle tohutult sära, kirge ja elujanu. Tunnen kuidas inspiratsioon minus kasvab ja taas olen leidnud endas energiat ja elujõudu, et asju päriselt ära teha, mitte nendest lihtsalt rääkida.

Ma olen tänulik, et mul on maailma kõige vingemad sõbrad! Aitäh, et olete minu elus ja olete mulle tõepoolest väga kallid! Kolimine näitas väga palju minu jaoks, kelle jaoks ma olen päriselt oluline ja mul on väga hea meel, et mul on sõpru, kellega iga päev telefonis rääkida ja videokõnesid teha ning ma tunnen, et olles üksteisest kaugemal, oleme hingeliselt veelgi lähedasemad.

Mul on nii hea meel, et mind ümbritseb mu perekond, kes on mulle olnud tohutult toeks, et uuesti sisse elada ja minuga koos rõõmustanud, kui on olnud erakordselt edukas, aga väljakutseterohke päev. Aitäh Teile!

Ma olen tänulik, et mu ellu tulevad täpselt sellised inimesed nagu ma ise olen. Ma olen väga õnnelik ja tänulik, et elu on toonud mu ellu inimesi, kellega on sarnased huvid ja hobid, unistused ja eesmärgid. Tunnen, et mul on tohutu enesearengu periood. Õpin hetkel iga päev midagi uut ja huvitavat.

Olen oma loomuselt olnud alati pisut jäärapäine ja minu suurim arengukoht on olnud kangekaelsus. Ma tunnen, et olen muutumas igapäev üha paindlikumaks ning varsti olen nagu plastiliin, kes mõistab igat vaatenurka elus. Mõnikord on raske tunnistada, et meis endis on arengukohti, mida võiksime püüda parandada, aga kui oma nõrkustega piisavalt tegeleda, siis olen veendunud, et saame väga palju enda loomust parandada.

Ma olen elule tänulik, et ma muutun ise paremaks inimeseks, sest eelkõige ei võida sellest mitte teised inimesed vaid mina ise. Ma olen alati olnud üsna kindel oma põhimõtetes ja, kui miskit olen pähe võtnud, siis on päris raske mul oma arvamusest olnud lahti lasta. Hetkel tunnen, et kui keegi piisavalt hästi argumenteerib ja selgitab mulle oma seisukohta olen avatud oma esialgsest arvamusest loobuma.

Olen tänulik, et minu elus on väga palju õnne, rahulolu, hoolivust ja armastust. Kogen seda igal pool ja iga päev enda ümber. Kui oleme ise hoolivamad, südamlikud ja teeme head, siis tõmbame oma ellu inimesi, kes on samuti headust täis ning tahavad olla osa meie elust. Oleme rohkem hoolivamad, täis headust ning soojust ning tänulikkust ning seeläbi oleme ka ise õnnelikumad inimesed.

Elustiil Hingele

Tinderist armastuse leidmine

Ma usun, et enamik teist on kursis, mis koht on Tinder ja ma ei pea hakkama väga pikalt seda kohta tutvustama. Tegemist on tutvumisäpiga, kus on võimalik inimestega vestelda ning miks mitte ka reaalselt kohtuda ja tuttavaks saada.

Mõni aasta tagasi oli Tinder väga halva mainega, sest seal käisid inimesed otsimas üheöösuhteid. Tänasel päeval on see app päris palju muutunud oma olemuselt, sest üsnagi paljud on leidnud endale kaalase. Minu endine kolleeg elab koos kutiga, kellega ta tutvus Tinderis. Minu eilmine kursaõde leidis sealt armastuse.

Aga mis seal imestada, kui varem tutvusid inimesed rate.ee sotsiaalvõrgustikus ning võisid leida armastuse. Mu ema sõbranna leidis näiteks ratest mehe, kellega abiellus ja on siiani õnnelik.

Tundub üsna uskumatu eks? Aga samas kas peaks olema? Elame ju ühiskonnas, kus kogu meie igapäevane elu on küündinud internetiavarustesse.

Kui sa käid koolis, olgu selleks, siis põhikool/gümnaasium/kutsekool/ülikool, siis on üsna suur tõenäosus, et nii mõnigi leiab endale sel perioodil  kallima, kellega tutvutakse kas koolis või huviringis. Kui, aga oled isegi leidnud kooli kaudu kallima ja hiljem pole suhe püsima jäänud, siis on üsna keeruline, kedagi hiljem leida. Tööjuures on väga sageli naistel enamasti naiskollektiiv. Kui isegi pole, siis sõltub muidugi ka töökohast kas töötajate vahel üldse on intiimsemad suhted lubatud? Igal pool kindlasti mitte. 😊 Mina isiklikult olen alati olnud seda meelt, et töö oleks võimalikult professionaalne, siis peaks kindlasti vältima igasuguseid lähedasemaid suhteid, sealhulgas ka sõprussuhteid. Ma olen alati olnud see, kes hoiab tööl olles teatavat formaalsust, sest hoian oma isikliku elu ja tööelu lahus. Aga see ei tähenda, et ma ei hindaks kuidagi oma kolleege, ma pean neist alati väga lugu ja oskan neid märgata, tänada ning loomulikult ka kiita!

Number üks koht, kus ei ole mõtet minna kaaslast otsima on ööklubi, loomulikult võib mingi ime läbi olla erandeid. Aga enamik juhtudel käivadki ööklubides inimesed, kes veedavad oma iga nädalavahetust pidutsemisega. Kui, aga ise päris sellist kaaslast ei soovi, siis ei ole see päris õige koht, kus tõsisemaid suhteid luua.

No olgu, üks koht siiski on, kust võib tutvuda kellegi toredaga on igasugused erinevad trennid. Kindlasti võid leida inimese, kellega on ühised huvid ning võibolla ka ühine mõttemaailm.

Kõige lihtsam – ole alati Sina ise, sest igale potile leidub lõpuks oma kaas!

Hingele

Selleks, et armastada, tuleb kõigepealt armastada ennast

Olete mõelnud miks on nii, et mõnel on nii palju „õnne“ elus ja kohe tuleb „Hr.Õige“ kannab Sind kätel ja viib kõik su unistused täide, aga teisel on kaaslane „rist ja viletsus kaelas?“ või ollakse lihtsalt üksi?

Ma mõtlesin ka nii, enam mitte. Ma analüüsisin kõiki enda varasemaid suhteid ja mõtlesin, mis võis küll alati valesti minna ja tegelikult ma leidsin päris palju seoseid. Iga suhe läks kuristikku väga sarnase käitumismustri tagajärjel. Ilmselgelt ei ole ma ideaalne inimene ja mul on väga palju arengukohti. Ma usun, et kõik suhted lõppevad alati nii, et mõlemal poolel on oma osa selles, miks kumbki osapool vastavalt võib käituda.

Aga olen midagi juba tänaseks õppinud. Kui Sa oled ise katki, siis ei ole võimalik Sul saada õnnelikuks. Kõlab päris karmilt? Aga see on nii. Esimene samm, kui Sa oled hingeliselt katki, siis kõige olulisem on seda endale tunnistada. Kohe märkmisväärset muutust ei ole võimalik teha, aga siis kui oled mentaalselt valmis, siis soovitan otsida abi. Mina soovitan selleks psühholooge, kohtuda erinevatega ning leida see inimene, kellega Sul tekib kontakt ning tunned, et suudad talle oma südant puistada. Minul vedas – kui mina olin katki, siis leidsin selle õige inimese kohe. Ärge otsige vabandusi, et psühholoogid on kallid ja pole rahaliselt võimalik. Esiteks on oma vaimse tervise korras olek hindmatu väärtusega ning teiseks on meil olemas Eestis lõputult tasuta abiteenuseid.

Mina isiklikult sain abi Pärnus, aadressil Metsa 1. Tegemist oli tasuta psühholoogi teenusega. Lisan tutvumiseks lingi, kellel on abi tarvis: https://www.onk.ee/organisatsioonist

Psühholoogide abi on äärmiselt vajalik, kui on küsimusi, millele me ei pruugi ise vastuseid teada. Minu puhul oligi nii, et ma tundsin, et mul on depressioon. Ma olin aastaid katki, aga ma ei saanud aru miks. Psühholoogid aitavad meid lahti muukida ja vaadata nii sügavale enda sisse, et lõpuks saadakse oma küsimustele vastused.

Mis tunne oli käia regulaarselt psühholoogi juures? Päris ausalt pean ütlema, et iga asi on alguses väga raske. Kes on tugevam, see katki ei lähe. Aga üldiselt „tugevad inimesed“ on terved ja ei vaja psühholoogide abi. Mäletan, pärast esimest vastuvõttu jooksin nuttes uksest välja. Aga see kõik on normaalne ja psühholoogid on omaala täielikud professionaalid ning aitavad selliste emotsioonidega toime tulla.

Hingeliselt katki mineku põhjused on erinevad: lapsepõlvetraumad, keerulised suhted vanematega, rasked lahkuminekud, halvad sõbrad jpm. Mina leidsin enda murekoha üles ning algul oli raske. Aga nüüd tsiteerin oma kolleegi, teenindusjuhi kuldseid sõnu :“Alguses on raske, siis on keeruline ja lõpuks on imeline.“

Kui me õpime end armastama ja austama, siis on võimalik meil luua terveid ning täisväärtuslikke suhteid. Minu väga rumal viga oli see, et kippusin suhteid otsima, et saada õnnelikuks. See päriselt ei toimi, sest nii, kui on esimene „armumisfaas“ möödas, siis leitakse üles vead teises inimeses. Alateadlikult hakatakse iga päev tegelema enesele teadvustamata suhte lõhkumisega. Kuni lõpuks kas teed sina või su kaaslane midagi sellist, millest ei saa enam mööda vaadata ja suhe lõppeb drastiliselt.

Kui ma lõpuks sain aru, kust minu murekohad said alguse ja õppisin aksepteerima oma minevikku ning hetki ja olukordi, mida enam muuta ei saa, siis sain iga päev õnnelikumaks. Ma õppisin end armastama sellisena nagu ma olen. Mul oli kunagi nii palju komplekse, millest lõpuks olen saanud võitu. Hetkel, mil ma tundsin oma elus, et olen seljatanud kõik negatiivse ning päriselt muutusin sisimas õnnelikuks, viskas elu minu teekonda armastuse. Minu ellu tuli selline armastus, kus ma olen esimest korda 100% mina ise. See kes pole seda kogenud, ei mõista seda. Ma ei püüa olla tema ees parem, kui ma päriselt olen ja tema ei püüa minu ees olla parem. Me teame mõlemad teineteise vigu ning püüame kas oma vigadega tegeleda ja end parandada või mõningaid erimeelsusi aksepteerida. Elu on üks suur mäng ning see, millisel levelil me parasjagu inimesena olema, sõltub sellest, kui palju me ise oleme valmis panustama.

Armasta ennast, siis armastavad Sind ka teised! ❤︎