Reisimine

Sloveenia õppereisi 2. päev

Hea lugeja ole pai ja vajuta like ja follow minu facebooki lehel siin: https://www.facebook.com/hingekodu

ja instagrami lehel siin: https://www.instagram.com/hingekodu/

Suured tänud! 🙂

 

Esmaspäev, 20.september

Hommikusöök

Alates 6.30 oli võimalik hotellis B&B Park Ljulbjana võimalik saada hommikusööki. Ärkasin hommikul 7.30 ning läksin pesema ning tegin end korda. 8.30 läksin sööma hommikusööki. Hommikusöögiks oli soolasest valikust: erinevad singid, salaami, juustud, oliivid, croissandid, munapuder, keedumuna, keedetud viinerid, tomatid, kurgid, kodujuust ja riisigaletid. Magusast valikus: erinevad magusad saiakesed.

Max udune ja loomulikult ainus pilt hommikusöögist:

Workshop + hotelli tuvustus

Pärast hommikusööki kell 9.30 algas tööalane workshop hotellis, mis kestis kella 11.30-ni. 11.30 tutvustas hotellijuht meile hotelli lähemalt ning suundusime hotelli katusele. Katusel olid erinevad taimed, istumiskohad ja maast laeni aknad ning avanes suurepärane vaade Ljubljana linnale. Hotellis oli 4 väikest mesilastaru ning hotell jagas kingituseks kaasa väikese purgi linnamett. Mõtlesime, et veelgi lahendam oleks, kui hotell oma mett ei jagaks külastajatele kingituseks vaid kasutaks seda mett oma magustoitudes.

Mesilastarud hotelli katusel:

Lõunasöök

Kell 12.00 oli hotellis lõunasöök ning saime maitsta traditsioonilisi Sloveenia maitseid. Eelroaks oli supp, mis oli nagu puljong ja üksikute nuudlitega. See maitses hästi, aga oli üsna lahja, võrreldes Eesti rammusa toiduga. Pearoog oli tambitud kartulid singitükkidega, mis oli väga küüslaugune ja mädarõika maitsega, juures oli mõned juurviljad ning traditsiooniline kuiv liha. Lisaks sai buffeest võtta endale meelepärast salatit. Pearoog mulle absoluutselt ei maitsenud, sest tambitud kartulid olid väga küüslaugused ja samas magedad. Kuivlihast lõikasin väikese tüki ja pean tõdema, et mulle maitseb ikka mahlane liha, mitte kuivliha. Kastmeks oli mädarõikakaste. Õnneks sai juurde võtta salatit ning eelistasime lauas kõik pigem salatit süüa. Magustoiduks oli punase ja musta sõstra sorbett. See oli mõnus hapukas ja maitses tõesti väga hästi.

Kõige traditsioonilisem Sloveenia roog:

Jalutuskäik raekotta

Väljas oli  üsna jahe ja tuli panna end soojalt riidesse. Ilm oli tuuline ja pilves ning üsna külm. Kell 13.30 alustasime jalutuskäiku raekotta. Suundusime Ljubljana linnavalitsusse ning kuulasime workshopi Ljubljana linnaarengu temaatikal. Linnavalitsus nägi välja väga uhke ning seest meenutas pigem lossi ning saalis oli suur lühter laes.

Ljubljana Linnavalitsus:

Ljubljana giidituur

Kell 14.30 algas Ljubljana linnavalitsuse juurest giidituur „Ljubljana rohelised lood.“ Giid rääkis väga emotsionaalselt ning suutis tõesti kuulama panna. Ljubljanas tutvusime, kuidas sorteeritakse linnas prügi. Kogu linnas oli pea kõikjal suured maa sisse ulatuvad prügikastid eraldi sorteerimisega: pakendid, paber/papp, klaas ja olmejäätmed.

Meie giidipoiss rääkimas ja tutvustamas Sloveenia prügikaste:

Tutvusime lähemalt Ljubljana linnaga ning seal oleva draakoni sillaga. Sillad olid tõesti imeilusad, kuid linn meenutas mulle Riia vanalinna ning sellist vau hetke mul tegelikult ei olnud. Tutvusime ka Ljubljana suuruselt teise pargiga, mis oli imepisike ning algul ehmatas ära, et see oli nii väike, kuigi giid väitis, et kõige suurem park on mitmeid korda suurem. Linnas märkasime, et igal pool on joogiveekraanid ning kõikjal on võimalik täita oma pudelivett, mis näitas taas, kui roheline on Sloveenia.

Ljubljana draakonisild:

Vanalinnas olid mitu erinevat 24/7 avatud isteeeninduskioskit, kus olid müügil taluniku kanamunad ja juustud, esmaabitarbeid ja lehmapiima. Lehmapiim tundus minu jaoks küll selline, et pigem ei julgeks vist midagi sellist osta, sest ei tea, kui mitu päeva see piim seal võib olnud seista.

Iseteeninduskioskid:

Pärast ekskursiooni läksime Kavarna Cacao kohvikusse. Kohvikus oli väga suur koogivalik ning tellisin endale šokolaadi toorjuustukoogi, mis oli imemaitsev. Olime giidituuril külma saanud ning seetõttu tellisime ka kuuma teema (tellisin rohelise tee) ning ka traditsioonilise Sloveenia napsu, milleks oli Slivovka (kõige klassikalisem, ploomimaitseline) ja Viljamovka (magusam ja pirnimaitseline). Meie tellisime kõik Viljamovka, sest teenindaja soovitas, et see on parema maitsega.

Cacao kohvikus:

Napsu osas läksid arvamused seltskonnas kardinaalselt lahku. Osadele väga maitses, kuid meie lauas ei meeldinud see kellelegi ja püüdsime kuidagi selle ära juua. Minu jaoks meenutas see Hiinas olevat aniisiviina ning see oli tõesti  kohutava maitsega (vabandage, ülejäänud seltskond).

Köisraudtee

Pärast kohvikut läksime suveniirikauplusesse ja ostsime mälestuseks külmkapimagnetid, et saaksime need tööjuurde viia. Seejärel suundusime tagasi hotelli, kus meid ees ootas koostööpartner ning suundusime tagasi Ljubljana kesklinna poole köisraudtee juurde. Köisraudteega sõitsime otse mäest üles ning meile avanes uskumatult ilus vaade kogu Ljubljana linnale. Edasi suundusime Ljubljana lossi Michelini tärni restorani õhtusöögile.

Köisraudteesõit:

Õhtusöök

Õhtusöök oli maitsev, kuid arvestades, millisel tasemel on Eesti restoranid, siis maitseelamusi saab Eestist kindlasti rohkem kogeda. Minu jaoks kahjuks sellist üllatusmomenti ei tekkinud. Lisaks pakuti õhtusöögi kõrvale punast ja valget veini ning teenindaja lihtsalt suutis punast veini natuke lauale tilgutada ja ütles lihtsalt sorry, samas kui rääkida, et tegemist oli Michelini tärni restoraniga, siis ilmselt oleksin ikka väga pettunud olnud, kui oleksin ise pidanud selle kinni maksma, aga ma mõtlesin, et ei hakka mingit draamat tekitama ja pigem naudin meeskonnaga õhtut. 🙂

Köisraudteest üles sõites, ootas ka üleval sees meid draakoni sümbol:

Michelini tärni restoran seest ja väljast:

Michelini tärni silt lossi ees ja kolmekäiguline menüü:

Jalutuskäik tagasi hotelli

Pärast õhtusööki suundusime tagasi hotelli ja tegime jalutuskäigu Ljubljana silla sildini, et teha mälestuseks fotod, sest teadsime, et hommikul lahkume Ljubljanast ning suundume edasi Bledi.

by Hingekodu
Reisimine

Sloveenia õppereisi 1.päev

Pühapäev, 19.september 2021

Enne reisi + kuidas oma kohvrit pakkida

Enne lendu on mõistlik hoolikalt läbi mõelda, mida kaasa pakkida, selle kohta leiab info siit: https://hingekodu.ee/et/reisimine/mida-pakkida-kohvrisse-kaasa-oluline-info-enne-lendamist/

Reisi algus

Alustasime kõigepealt sõitu kell 13.20 Pärnust, kuigi lennuaeg oli planeeritud alles kell 17.35. Pärnust Tallinnasse jõudsime ajaliselt kuskil kell 15.00. Ma ei olnud kunagi varem lennanud ning ma polnud kursis, et lennujaamas tuleb alati olla vähemalt 2 tundi varem, sest lisaks sellele, et lend võib edasi lükkuda võib lend varem väljuda. Kui pole varem lennanud, siis ei oskagi selle peale tulla, hiljem sain aru, et see tegelikult on ju kõik väga loogiline.

Lennud olid planeeritud:

17.35-19.00 Tallinn – Frankfurt

20.55 – 22.10 Frankfurt – Ljubljana

Sõiduplaanid

Jälgisin pidevalt meile, et kas lennu osas on tulnud mingeid muudatusi ja Voilaa! – oligi. Lennuaeg lükati edasi ja Tallinn – Frankfurdi lend hilines ning uus väljumisaeg oli kell 17.55.

Tallinna lennujaamas võtsin ühe kartulisalati ja kiluvõileiva, sest arvasin, et Frankfurdis on liiga vähe aega ja võibolla ei jõuagi enam süüa.

Lendasime transiidina läbi Frankfurdi, sest Eestist Sloveeniasse ei lähe otselende. Mulle tegelikult meeldis, et ei olnud otselendu, sest lennukis, kui und ei tule võib ikka väga igav hakata. Mul ei olnud kaasas ka ühtegi raamatut. (Reisil olles avastasin, et kui väga ma soovin e-lugerit ja tagasi koju tulles edastasin info jõuluvanale vihjeks). Õnneks haarasin lennujaamast tasuta Äripäeva ning see sisustas oluliselt minu lendu.

Veepudel

Frankfurdi lennujaama jõudes tormasime kogu grupiga kiirelt vetsu, haarasin teepealt chia puddingu pähklite ja õuntega (mõtlesin, et lennujaamas on igal pool saia täis, et eelistaks midagi tervislikumat süüa) ja paki nätsu (vett  polnud vaja osta, sest nagu eelnevas postituses kirjutasin, siis kasutasin kogu reisivältel oma EQUA veepudelit). Hiljem sain teada, et EQUA veepudelid on Sloveenias tehtud!

Minu veepudel näeb välja selline:

Lennuk oli üle broneeritud!

Frankfurdi leenujaamas tuli teade, et  Frankfurt-Sloveenia lennul on istekohti üle broneeritud ja pakuti kolmele inimesele, et lend väljub järgmisel päeval ja kui ollakse valmis loobuma, siis lennufirma kannab automaatselt 250 eurot krediitkaardile majutuse jaoks. Mõtlesime koos kahe Rakvere neiuga, et kui poleks tegemist tööreisiga, siis oleksime kohe nõus olnud ja läinud öösel Saksamaaga tutvuma ja olekski saanud rohkem kogeda.

Kiirelt sõime ära ja sõitsime bussiga lennuki juurde (Bussiga jah, sest Frankfurdi lennujaam on lihtsalt nii suur).

Kui Tallinn – Frankfurdi lennuk oli suur reisilennuk ja mõlemal pool oli 3 kohta, siis Frankfurt – Sloveenia reisilennuk oli kuskil 2 korda väiksem. Mõlemal pool oli 2 istekohta ja lennuki pikkus oli oluliselt lühem.

Saabumine Sloveeniasse

Lõpuks, kui jõudsime Sloveeniasse kohale tuli meile järele buss ning sõita tuli üle 1h et jõuda hotelli. Bussis kuulas bussijuht kõvasti raadiot, sest samal päeval, kui saabusime oli käimas European Volleyball Championship Sloveenia-Itaalia võrkpalli lõppmäng ja mäng käis kulla peale. Kahjuks Sloveenia jäi teiseks ja pälvis hõbeda tiitli!

Lõpuks jõudsime hotelli kohale ning pidime jätma oma id-kaardid registratuuri ning paluti hommikul järele tulla. Muidugi see meile ei meeldinud, sest tegemist on dokumendiga ja kui nad kaotavad selle ära, siis kui teist dokumenti pole kaasas, siis ei saa ju tagasi koju. Igatahes läksime magama ja nii kui oma hotelli tuppa sain, siis jäin magama.

 

by Hingekodu
Reisimine

Mida pakkida kohvrisse kaasa + oluline info enne lendamist!

Enne reisile asumist tuli kohver pakkida. Minu lennud sisaldasid käsipagasit + reisipagasit. Kes plaanib puhkusreisile minna, siis soovitan kindlasti võtta pilet, mis sisaldab mõlemat, sest muidu pole võimalik reisilt kaasa praktiliselt mitte midagi osta. Igal reisifirmal on eraldi pagasiinfo koos mõõtmete ja kaaluga välja toodud. Kui soovid võtta kaasa sülearvuti, siis tuleb järgi uurida kas sülearvuti on lubatud ka eraldi sülearvutikotiga lisaks tavalisele käsipagasile. Mina reisisin Lufthansaga ja sülearvutikott koos sülearvutiga oli lisaks lubatud.

Eelnevalt mõõtsin ja kaalusin nii käsipagasi, kui reisipagasi üle.

Mida siis ikkagi kaasa pakkida?

Väga oluline on enne reisi hoolikalt veenduda, mis on lubatud käsipagasisse ja mis peab olema reisipagasis. Olin selles osas põhjaliku eeltöö teinud ning seda tuleb kindlasti teha, sest hiljem lennujaamas konfiskeeritakse lubamatud esemed ja neid hiljem tagasi ei saa. Selles osas toon näite lähedasest tuttavast, kes ei hakanud eelnevalt pagasireegleid lugema ja pani käsipagasisse väikese nugade ja kahvlite komplekti, mis lennujaamas konfiskeeriti. Kaasa võtta võimalikult minimaalselt asju ja ainult neid, mida tõesti läheb vaja.

Minu reis kestis 19.09.2021-24.09.2021 ning kaasa pakkisin: kosmeetikakoti, läbipaistvasse ja korduvalt suletavasse kotikesse: minipudelitesse valatud šampooni, palsami, dušigeeli, näokreemi ja näepesugeeli (Mina olen oma tühjad spetsiaalsed reisimiseks mõeldud potsikud saanud Ideaal Kosmeetikast, aga kindlasti leidub neid ka Tradehouses. Lisaks müüakse nii tühje potsikuid, kui ka minitooteid), 4 T-särki (+1 T-särk seljas), 1 pusa (+ 1 pusa seljas), 1 kleit, 1 baleriinad (tossud olid minnes jalas), 1 paar teksapükse (+ ühed minnes jalas), pesu (arvestasin sedasi, et kui õhtul pesema lähen, siis topelt vaja päevas), tepitud jope (+vihmajope seljas, sest see oleks võtnud kohvris rohkem ruumi), juuksehari, deodorant (ei tohi olla aerosool), ühed õhukesed dressipüksid ja lohvakas t-särk (selleks, et hotellis oleks mugav olla).

NB! Lennukile kaasa võtta kaelapadi, aga mitte lihtsalt suvaline vaid selline, mis oleks väga mõnus ja pehme. Ilma kaelapadjata jääb pikemal lennul kael kangeks. Minul enda kaelapatja ei olnud ja ei näinud vajadust seda spetsiaalselt osta, seega laenasin enda vanematelt, kellel oli neid kodus mitu tükki.

Tagasi tulles mõtlesin, et kirjutangi kõigepealt oma kohvri sisust, sest ma olin nii täpselt pakkinud ära kohvri, et mitte midagi ei jäänud puudu ja midagi ei jäänud ka üle. Minnes kaalus minu kover ainult 7 kg! Kui jõudsin Sloveeniasse, siis pagasipoiss tõstis mu suure kohvri ja ütles, no Sa oled küll šopinguteks valmistunud ette. 😀

Tagasi tulles ma kohvrit ei kaalunud, aga usun, et mahtus napilt piiridesse, sest jõudsin vaevu oma kohvrit ise tõsta.

Nipid

Kui plaanid palju kaasa osta, siis mõistlik on pakkida käsipagasisse võimalikult palju riideid, samas kui ostad erinevaid tooteid, mis on klaasist pakendis, siis ümber mässida riideese (eriti hea, kui on veel toode eraldi kilekotis). Arvestada tuleb, et kohvreid loobitakse ja kohvris olevad kaasa ostetud asjad võivad puruneda. Olin eelnevalt selle kohta lugenud ja seega olin sellest teadlik, seetõttu olin kõik ostetud tooted pannud kilekotti ning lisaks mässisin riided ümber, et oleks pehme maandumine, kui kohvrit loobitakse. Kogu kohvrist läks puruks üks oliivipurk, aga kuna kõik oli kilekotis, siis ei olnud seda probleemi, et riided oleks kuidagi  määrdunud ja üli kerge oli pärast kõik ära koristada.

Kosmeetikakott

Kosmeetikatooted võivad olla käsipagasis, kui need on suletud läbipaistvasse, korduvalt suletavasse ja kuni ühe liitrisse mahuga kotti. Selliseid kotikesi saab osta suurematest toidukauplustest, kuid ka kohapealt lennujaamast. Minul oli endal olemas, sest olen saanud pisut tugevamad kotikesed, kui tellisin Aliexpressist bikiine. Mina panin kosmeetikakoti reisipagasisse, sest ma ei näinud vajadust, et hakkan kuskil lennujaamas end meikima.

Mida tasuks enne vaadata?

Lisaks kohvri pakkimisele vaatasin eelnevalt youtubest videosid, mida peaks teadma enne lendamist, sest tutvusringkonnas olid kõik nii palju lennanud, et ei osanud tuua mulle välja mitte ühtegi olulist fakti, mida peaksin teadma. Youtubest leidsin infot kohvri pakkimise kohta ja kuidas leida lennukis oma istekoht. Tundub nii elementaarne, mida teada, aga samas on lennukis istekohad pisut erineva loogikaga ja kui pole varem lennanud, siis ei oska ilmselt oma istekohta leida. Selles osas soovitan vaadata videot: https://www.youtube.com/watch?v=-gnUJvvMNds&ab_channel=MuchoHop

Lennujaamas, mida ma ei teadnud ja oleksin tahtnud eelnevalt teada:

⬇⬇⬇

Kui pead andma ära oma käsipagasi, siis tasub teada, et kogu elektroonika tuleb panna eraldi kasti: mobiiltelefon, sülearvuti, nutikell jms. Lisaks on mõistlik välja võtta ravimid ja kui kannad kosmeetikatooteid käsipagasis, siis ka need välja võtta, sest sedasi on lihtsam töötajal tooted üle vaadata ja väldid, et tekitad järjekorda.

Veel olulist:

  1. Check-in tuleb ära teha esimesel võimalusel, muidu võib juhtuda, et lennujaam on istekohad üle bookinud ja sa ei pääse lennukisse;
  2. Lennujaamas võta enne järjekorda minekut välja: koroonapass/negatiivse testi tõend ja id-kaart/pass;
  3. Ole valmis jälgima meile, sest lend võib varem väljuda/hilineda. Lennujaama kõlaritest ei pruugi alati olulist infot kuulda;
  4. Enne, kui läheb end registreerima ja tahad oma veepudeli käsipagasisse kaasa võtta, siis veendu, et pudel on tühi! Pärast saad pudeli ära täita! 🙂

Lennukisse minnes tuleb arvestada, et kõrvad võivad lennuki õhku tõustes lukku minna. Teadsin seda ja seega tasub neelata ning kõrvad lähevad ilusti lukust lahtis. Lennukis soovitan tellida tomatimahla! Tomatimahl maitseb õhus teisiti, kui maapinnal. Tomatimahl maitses tõesti imehästi – palju mahlasem ja rohkem maitseid tuli esile, kui maapeal seda juues. Kui teenindaja pakub soola ja pipart lisaks, siis kindlasti võta, sest ilma selleta see nii hea ei ole.

Lennukis istusin kõik lennud akna all, sest tahtsid vaadata aknast välja ning nautida vaadet. Ükski foto ei anna kindlasti edasi seda, mida on võimalik lennukist näha. Kas ma tahaksin veel lennata? Ohjaa palun, ainult kui võimalus oleks, siis ma oleksin nõus tõesti kasvõi iga kuu  lendama, sest mulle nii meeldis lennata! 🙂

Foto lennukist:
 

by Hingekodu
Reisimine

Ma sõidan Sloveeniasse!

Olgu sõbrad, nüüd on lood sedasi, et nädala aega ei tule siit ilmselt mitte ühtegi postitust, sest ma pole üldse kindel kas ja millal ma arvutisse saan. Sõidan seoses tööga Sloveeniasse ning ei ole igal hetkel kättesaadav. Hetkel on kogu päev tihedalt planeeritud, seega õhtuks ilmselt olen nii läbi, et kukun küll otse voodisse magama.

Kuna tegemist on tööreisiga, siis sellist ringivaatamise aega on üsna vähe ja enamasti on tegemist ikkagi ajakavaliselt täies mahus koolitamisega, mis on kindlasti väga huvitav ja põnev. 😊

Ma ei ole kunagi reisinud peale naaberriikide, sest mul ei ole peres olnud selleks ressurssi. Reisimine on täpselt see, mis ei ole hädavajalik kulu ja minu peres selliseid võimalusi pole kunagi olnud. Nüüd, kui olen 100% iseseisev ja oma rahakoti peal, siis on need võimalused mitu korda läbi jooksnud, aga mul on pidevalt ajaga sedasi, et ühel ajal on planeeritud mitu plaani samaaegselt või tuleb midagi ootamatut vahele ning tuleb reisiplaanid jätta tulevikku.

Sellel nädalavahetusel on ka minu eluaegse sõbranna sünnipäev, mis on Hawaii stiilis ning eriti vinge on see, et uksepeal korjatakse ära kõikide telefonid, et keegi ei oleks oma nutitelefonis ja päriselt naudiks seltskonda ja suhtleks omavahel. Selline peo idee on väga lahe, sest igal sünnipäeval keskendutakse pigem filmimisele/pildistamiselele. Sotsiaalmeedia on võtnud ära päriselt elamise ja kohal oleku ning oluline ongi vahepeal meelde tuletada, et tuleb elada praeguses hetkes ning seda nautida.

Kui kõik läheb plaanide kohaselt ja midagi taas vahele ei tule, siis oktoobris on plaan sõita Luxemburgi. Nii, et tuleb hoida pöidlad pihus, et kõik läheks nii nagu on plaanitud.

Igatahes mina sõidan nüüd ära ja kindlasti jagan peale reisi ka reisimuljeid. Mõnusat värvikat ja päikesepaistelist septembrit!

Kuulamiseks üks sptembri lugu ka. 🙂

by Hingekodu
Hingele

Kas näeksid end oma praegusel töökohal kümne aasta pärast?

Ma olen sellel aastal nii palju kahelnud endas ning enda valikutes. Mõnikord on häbi tunnistada, kui olen eksinud ning teinud elus vale valiku.

Ma arvan, et enamik inimesi mõtleb, et peaasi, et on olemas töökoht ja leib laual. Ma ei mõista sellist mõtlemist sugugi hukka, sest eks kõige olulisem ongi soe toit laual ja katus peakohal. Aga ma ei usu, et tuleb jääda oma mugavustsooni, kui tegelikult inimene tunneb, et see mida ta täna teeb ei ole tema jaoks õige.

Kas oled Sina vahel mõelnud, et näeksid end oma praegusel töökohal kümne aasta pärast? Kas see on see töö, mis paneb Sinu silmad särama või teed oma tööd lihtsalt sellepärast, et pole teist valikut?

Arvan, et on suur osa inimesi, kes tegelikult ei ole üldse rahul oma tööga. Ma olen kuulnud, kui palju on muresid ja probleeme töökohtades, kuid nendest ju keegi avalikult ei räägi. Kui mõni tuttav küsib: “Kuidas Sul läheb?” siis ei taha ju öelda, et kõik on halvasti, sest häbi on tunnistada, et oled justkui nagu läbi kukkunud. Aga miks? Kui ühiskonnas kõik inimesed julgeksid teha muutuse ja julgeksid öelda, et see pole see, mida ma tahan päriselt teha, siis ehk leiaks rohkem inimesi julgust, et proovida midagi uut. Kui see uus valik ei ole ka õige, siis tuleks lahti mõtestada, mis oleks see valdkond, mis endale päriselt meeldiks. Valiku juures, aga tuleks mõelda vaid enda peale, mitte selle peale, mida ühiskonnas teised arvaksid. Alati on keegi, kellele ei meeldi, mida me teeme ja sellega tuleb leppida. Endale tuleb kindlaks jääda ja kuulata seda, mida süda ja mõistus ütlevad. Õnn ei peitu teistes inimestes vaid iseendas. Miks ma nimetasin tööd õnneks, sest enamik inimesi veedab suurema aja oma elust tööl, seega töö on üks olulisemaid faktoreid üldse, et õnn ja rõõm tekiks.

Kui inimene teeb midagi, mis on talle vastumeelne paistab see alati välja ka teistele. Aga ühes olen kindel, et kui järgida enda unistusi, siis tuleb olla valmis loobuma ka inimestest enda ümber. Loomulikult on olukord palju keerulisem, siis kui on pere ja lapsed, siis neid muudatusi on lihtsalt kordades raskem teha, kuid mitte võimatu. Kui tahta, siis on kõik võimalik, aga siis on oluline, et keegi aitaks ja toetaks ning aitaks planeerida, kuidas neid muutusi ellu viia.

Olen märganud enda tuvusringkonnas, et inimesed, kes on täna väga edukad ja jõudnud palju saavutada on pidanud nii mõnegi suhte/sõprussideme lõpetama. Oma eesmärgini jõudmine ei ole alati kerge teekond, mida ette võtta, aga oluline on endale kindlaks jäämine. Ma usun, et kaotus ja kaotamine on miski, mis teeb meid tugevamaks ja kui oleme piisavalt küpsed, siis küll need õiged inimesed leiavad õigel ajal tee Sinu juurde.

by Hingekodu
Hingele

Kui üks uks sulgub, siis teine avaneb

Ma olen nii palju mõelnud, mida ma päriselt teha tahan ja mis on see, mis paneb minu silmad särama. See aasta on olnud kindlasti kõige väljakutsete rohkem aasta minu elus. See on kindlasti aasta, kus olen õppinud kõige enam nii töös, eraelus, kui ka iseenda kohta.

Ma olen väga elav ja rõõmsameelne inimene ja miskipärast on nii, kui olen teinud mingi otsuse, siis on justkui kõik pahupidi pöördunud. Kui kolisin Tallinnasse elama, siis jäid minust maha kõik minu lähedased sõbrad ja sageli tundsin end Tallinnas olles üksinda. Mööda läks aeg ja tekkisid uued sõbrad ja tutvused ning hakkasin harjuma Tallinna eluga ning kõik sai korda. Nii, kui tundub, et elu on paigas, siis justkui tekib uus suur muutus, olgu selleks siis töö või elukohavahetus. Nii, kui tundsin, et jalge all on kindel pind sain tööpakkumise, mis tähendas minu jaoks tagasi kodulinna tulekut. Minu elu on hetkel üsna stabiilne olnud ja olen hakanud kodulinnaga vaikselt harjuma. Millest ma enim puudust tunnen on sõbrad. Minu kõige lähedasemad sõbrannad on Tallinnas ja Rakveres ning tunnen, kui palju ma neid igatsen. Täna telekast tuli taustaks “Lumekunininganna 2” ning mulle jäi kõlama lause “Kui arvad, et oled leidnud oma tee, lennutab elu sind uuele rajale.”

Ma tunnen iga oma keha rakuga, kuidas on tulemas minu ellu suur muutus ning leian lõpuks oma elus õige tee ja saan teha kõike seda, millest olen unistanud. Ma ei ole kunagi olnud seda tüüpi, kes on oma mugavustsoonis ja ei julge sellest välja astuda. Minu jaoks on ALATI kõige olulisem end arendada ja midagi uut ja põnevat õppida. Inimene ongi loodud, et pidevalt õppida, kogeda ja areneda. Kui inimene ei ole valmis muudatusi vastu võtma, siis kaob temast ära loomevõime. Ma näen selliseid inimesi iga päev ning see õpetab mind milline ma olla kunagi ei taha.

Igatahes olen saanud oma mõtted taas paika ja välja tulnud oma muserdunud mõtetest, sest leian, et PÄRISELT on igas halvas midagi head. Kui midagi meie elus ei toimi olgu selleks, siis töö või suhe, siis on see selleks, sest meie jaoks on midagi veel paremat ees ja see on märk, et suudaksime uut muudatust paremini vastu võtta. Igatahes olen mina avatud uutele muutustele ja naudin igat hetke ja kogemust, mis mulle elu teele toob. 🙂

by Hingekodu
Hingele

Kui kaob jalge alt pind

Ma käisin sel nädalavahetusel Kihnus ning sain palju inspiratsiooni ning palju vastuseid tekkinud küsimustele. Tundsin, et vajan pikemat puhkust ning teha restart kõikidest lähedastest inimestest enda ümber, et vaadata pisut sügavamale enda sisse ja aru saada sellest, mida ma päriselt tahan ja mis mind õnnelikuks teeb.

Ma ei ole blogi kirjutanud väga pikalt. Minu viimane postitus oli 15. aprill 2021. Põhjus miks ma pole midagi kirjutanud kordagi – mul on depressioon. Kogu see koroonakriis on pannud mind kahtlema absoluutselt kõikides olulistes valikutes elus.

Reaalselt ma olen seda nii kaua hoidnud ja vaikinud, aga ma tunnen, et ma ei peaks seda tegema, sest lõpuks on see minu elu ja minu õnn. Ma olen kogu elu mõelnud teiste inimeste tunnete peale ja sageli teinud teisi valikuid, et kellelegi mitte haiget teha. Tänasel päeval, aga ma olen mõistnud, et ma olen oma enda õnnest loobunud, et teised oleksid õnnelikud. See ei vii mitte kusagile. Ma poleks iialgi arvanud, et liigne hoolivus võib olla probleem, aga see PÄRISELT on! Kui me mõtleme koguaeg, mida keegi teine võib tunda ja millised on iga otsuse tagajärjed, siis me unustame elada. Ma olen väsinud, et ma olen muutunud aastatega nii hoolivaks ja unustanud ära kõige tähtsama – MINU. Ma olen ilmselt jõudnud sellisesse vanusesse, kus ma ei tunne enam häbi. Ma olen, kes ma olen. Ma ei püüa end enam muuta või kuidagi tagasi hoida.

Minu pikaajalised sõbrannad on sel aastal mulle korduvalt öelnud: “Sa ei sära enam. Mis sinuga juhtus?”  Juhtus see, et ma olen pidanud väga palju sel aastal endaga tööd tegema, et erinevates keskkondades ja inimestega sobituda. Ma tunnen, et see on minu jaoks tohutu väljakutse, sest ma olen väga energiline päikesekiir, kellele meeldib palju naerda ja nalja teha ning minus on alati olnud suur elujanu. See paraku on pikemat aega minus kustunud, sest ma ei saa olla mina ise. Ma ei saa olla mina üheski seltskonnas, kes on täna minu ümber. Ma olen alati olnud õnnelik inimene, aga viimasel ajal olen jooksnud nagu peaga vastu seina ja ma olen jäänud seinte vahele päris kinni ja ma tunnen, et siit välja pääseda on väga raske. Ma muutsin oma elu, sest tundsin, et vajasin muudatust oma ellu ja illusioon, mida ma oma peas endale ette kujutasin, ei kattunud absoluutselt tegelikkusega.

Ma käisin puhkamas sel nädalavahetusel koos oma sõbrannaga Kihnus. Ma polnud väga kaua nii südamest saanud naerda ja tunda, et taas säravana. See puhkus muutis minu jaoks väga palju, sest jah ei saa teha üleöö muutust, aga ma sain aru, mida ma tahan, kuidas tulla välja sellest “surnud ringist.” Ma mõistsin, et pean endale uued eesmärgid seadma, et taas jalule tõusta, et olla taas õnnelik.

Mul oli tohutult raske seda postitust kirjutada, sest kõige raskem on endale tunnistada, kui olen lagunemas ja veelgi raskem seda ka teistele tunnistada. Lihtne on rääkida, siis kui kõik on suurepärane ja hästi, aga palju raskem on näidata end nõrgana ja seda ka tunnistada.

Aga ma saan hakkama, sest olen ju alati seda teinud, eks? 😊

by Hingekodu
Ühiskond

Erakordselt müstiline fotosessioon

Praegune koroona aeg on üsna ootamatu ja pikk meie kõigi jaoks. Ilmselt on enamik nii tüdinenud, et kuskile ei saa minna ja midagi ei saa teha. Hetkel ei ole võimalik küll minna kontserdile või külastada mõnda põnevat teatrietendust, aga sellegipoolest on võimalik end pisut ehtida ja tunda end erilisena ning minna fotosessioonile! Fotosessioonile võid minna nii üksinda kui perega. Pilte teeb loomulikult hüüber-andekas fotograaf Tarvo Alev! Aga pole ju midagi selga panna? Selle eest hoolitseb Mystika Desings & Shop ja stilist Berit Aicha aitab välja valida ülimalt vinged kostüümid. Samuti oskab Berit teha imelist meiki! 😊

APPIII, aga ma olen nii palju juurde võtnud koorona aeg! 🙁 Selles osas pole mõtet kurvastada ja end halvasti tunda, sest, enamik on koroonaga saanud juurde mitu lisa kilo!

Mina olen koroonaga kõvasti juurde võtnud. Mul on olnud must masendus, et kuskile ei saa minna ja ega mind see trenni tegemine pole ka väga motiveerinud. Ma ütlesin Tarvole ka, et “Ma ei saa tulla fotosessioonile, sest ma olen PAKS!” Tarvo selgitas, et praegu on absoluutselt kõik kaalust juurde võtnud, mis on praeguses olukorras NORMAALNE!!!

Kui te ei usu, siis peale minu on juurde võtnud nii mõnedki modellid ja professionaalsed tantsijad, kes koos minuga olid valmis astuma koopast välja ja ütlema Teile kõigile, et see on okei! Reaalselt me peame end inimestena rohkem armastama. Mulle andis fotosessioonil käimine tohutult palju jõudu ja motivatsiooni juurde. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati tundsin end nii ilusana!!! See hirm on enda sees, mida tegelikult üldse tundma ei peaks. Välimus on tegelikult nii pealiskaudne lähenemine. Ühiskond survestab meid koguaeg olema täisulikud ning siis kui me seda pole, siis poeme liiva alla peitu, aga see ei tohiks nii olla! Me võime olla ka täiuslikud oma lisakilodega. See on okei, kui me pole koguaeg perfektsed, see teebki meist inimesed ja oleme oma ebatäiuslikkuses TÄIUSLIKUD!

Pärast fotosessioonil käimist hakkasin iga päev trenni tegema ja ma hakkasin uuesti endasse uskuma. Hakkasin end armastama ja teate mis, ma armastan ennast ka sellisena nagu ma praegu olen, aga ma ei tee trenni, et olla piitspeenikene vaid selleks, et end taas hästi tunda ja olla taas särav täht!

Lubage endale midagi erilist ja PS! Eriti naised, Te ei kujuta ette ka, mis tunne on, kui oled nii pikalt kodus istunud ja näha end peeglist uhkes kostüümis ja meigiga. Ma tundsin end tõelise kuningannana ja kui ka Sinu enesekindlus on kuskile peitu jooksnud, siis MINE PILDISTAMA. Kõik ohutusnõuded on fotosessioonil tagatud ja hoitakse distantsi. 😊

KUI NÜÜD TEKKIS ka endal HUVI, SIIS: Tarvo Alev https://www.tarvoalev.eu/ & https://www.facebook.com/TarvoAlevPhoto/

Kostüümid ja aksessuaarid Mystika Designs & Shop: https://www.facebook.com/mystikadesigns/ ja Stilistikat tegi: Berit Aicha https://beritvill.com/uudised/ & https://et-ee.facebook.com/Berit.Aicha/

Loomulikult ma pole kade ja julgen uhkusega oma lisakilosid ka Teile näidata, sest MINA ARMASTAN END, TEE SEDA KA SINA! ❤︎

 

by Hingekodu
Ühiskond

Kes maksab arve?

Meie esivanematel on olnud läbi aegade paigas perekonna hierarhia. Mehed käisid metsas jahil ja hoolitsesid selle eest, et perel oleks katus peakohal ja toit laual. Naised hoidsid kodu korras ja kasvatasid lapsi. Kuidas siis peaks olema olukord tänapäeval, 21. sajandil? Kas perepea peaks olema endiselt mees ja naine kael?

Üsna primitiivne on panna paika kuidas peaks peremudel välja nägema. Kui mõlemale poolele on sobilik, siis miks ei võiks kõik olla vastupidi? Võibolla naisele meeldib igapäeva elu korraldada ning organiseerida. Kuidas peaksid igapäevased toimetused olema organiseeritud? Miks ei võiks olla naine perepea? Mees võiks ju olla hoopis kael, kui see mehele endale sobib? Kas suhtes ei peaks võrdselt panustama mõlemad pooled? Kui mees samuti koristab, teeb süüa, kasvatab lapsi, peseb nõusid (siinkohal soovitan nõudepesumasin soetada, siis ei teki mitte kunagi vaidlust, kes nõusid peseb), siis kas mees peab tõesti kõige eest maksma? Mina arvan, et ei pea. Naised on rohkemat väärt, kui panna endale üks hinnasilt külge. Ma arvan, et ükski hind ei ole piisavalt kõrge, et pakkuda end raha eest. Üsna paljud naised arvavad, et mees peab koguaeg tegema kalleid kinke, et tõestada oma armastust naise vastu. Aga kas see ei ole siis prostitutsioon? Samamoodi nagu igasugune oma piltide müümine on odav prostitutsioon ja reaalselt peaks häbi olema, et end sedasi pakutakse. Edukas naine oskab kasutada oma pead ja teenibki kõrget palka või loob oma ettevõtte ja on iseendale tööandja. Kui naine on edukas, siis saab ta kõike neid uhkeid asju endale lubada. Mehed enamasti panustavad suhtes materiaalselt rohkem ja siinkohal tuleb mängu kindlasti palgaerinevus, sest paratamatult on endiselt meeste ja naiste palkade vahel käärid. Selleks, et paika panna, kas ja kui palju kumbi pool panustaks, siis peaks kindlasti omavahel kõik läbi arutama ja paika panema, siis ei teki kummalgi poolel hiljem ebameeldivaid üllatusi.

Aga tulles esialgse teema juurde tagasi, siis kes ikkagi peaks maksma arve? Minu arvates võiksid mõlemad arveid maksta, kui see on mõlemale poolele sobilik. Ilmselt ei saagi lähtuda esialgsest peremudelist, mis on kunagi olnud, sest ühiskond on ammu muutunud. Kõik on väga individuaalne ning sõltub igast indiviidist. Kui mees tunneb, et kui naine maksab on tema jaoks alandav, siis võiks naine ka tagasi tõmmata ja lasta mehe aul alles jääda. Kõik oleneb vastvalt olukorrast.

Kuidas arvad Sina?

by Hingekodu
Ühiskond

Hüvasti tampoonid ja hügieenisidemed!

Menstruaalanum

Mis see on?

Menstruatsioonitops on väike karikakujuline meditsiinilisest plastist või silikoonist valmistatud anum, mis kogub menstruaalvere endasse keha sisemuses ning mahutab ca 25 ml vedelikku (tavaline tampoon või hügieeniside umbes poole vähem). Menstruaalanum on korduvkasutatav ning kestab hea hooldamise korral kuni 10 aastat. Kuna kasutatud on inertset materjali ning anum mahutab palju, võib seda kasutada kuni 12 h korraga. (Looduspere.ee) https://www.looduspere.ee/blogi/menstruaalanumatest/

Ma olen ammu mõelnud, et minna üle menstruaalanuma kasutamisele. Üks tampoon maksab 0,18 €, ühe paki hind on 5,76€. Hügieenisidemete pakk on 2,55 eurot. Tuleb tõdeda, et ei ole piisanud ühest pakist vaid ikka mitu pakki on tulnud osta.

Menstruaalnuma eelised:

  • diskreetne – ei mingit üllatust sidemete või kogemata välja paistva tampooninöörikese näol;
  • turvaline – peab vapralt vastu 6-12 tundi;
  • mugav – kui tampoonidega ei soovitata ja sidemetega ei saa ujuda, siis anumaga on see täiesti sobilik;
  • võrreldes tampoonidega ei tekita tupekuivust;
  • võrreldes tampoonide ja sidemetega ei levita ebemeid ega materjalikiude;
  • üht anumat saab kasutada mitu aastat – sääst rahakotile;
  • ühe anuma tootmine kulutab kordades vähem erinevaid looduslikke ressursse – sääst keskkonnale. https://www.biomarket.ee/blog/masmi

 

Mina soetasin enda menstruaalanuma biomarketist ning selle hind oli 18 eurot ja mõned sendid. Esialgu soovitan mentsruaalanuma kasutamisele üle minnes vaadata erinevaid videosid, kus tutvustatakse anuma kasutamist. Mina vaatasin näiteks sellist videot: https://www.youtube.com/watch?v=o9fPUfm-uYE&ab_channel=OrganiCup%E2%80%93MenstrualCup

Algul oli hirm, et kas see on piisav kaitse ning ega mingeid üllatusi mind ees ei oota, aga see kõik on nii uskumatult lihtne, et muretsemiseks pole tõesti mingit põhjust. Nagu iga uue asjaga tuleb õppida lihtsalt seda õigesti kasutama. Olen nüüdseks juba mitu kuud kasutanud ainult menstruaalanumat ning igakuiselt ei kuluta raha enam tampoonidele ega hügieenisidemetele.

Ma lugesin lähemalt ja tutvusin sellega, kui nägin kunagi Paljas Porgandi blogipostitust. Postituse kohta saab lugeda lähemalt siit: https://paljasporgand.ee/miks-see-suhe-ei-toiminud/

Ma mõtlesin, et kui see tõesti nii hea on ja kõik seda soovitavad, siis miks ma seda ikka veel kasutama ei ole hakanud? Ilmselt seetõttu, et see tundus mulle liiga uskumatu, et kuidas saab ühekordset investeeringut nii pikaaegselt kasutada.

 

Ma tõesti soovitan minna üle menstruaalanumale, kui sa seda veel teinud ei ole, sest:

1. Saad oma kehaga palju lähedasemaks ning igakuised üllatused jäävad ära ning saad terve päeva olla mureta (10-12h);

2. Seda on nii lihtne puhastada. Enne esimest kasutamist tuleb menstruaalanum keevas vees 2-5 minutiks läbi keeta. Igapäevaselt saab seda puhastada intiimpesugeeliga. Kui kasutada pole enam vaja, siis keeta uuesti läbi ja saad panna hoiukotikesse menstruaalanuma Sind ootama;

3. See on keskkonnasõbralik! Üks naine viskab elu jooksul ära umbes 11 000 sidet ja /või tampooni! Korrutades selle numbri kõigi maailma naistega saame päris korraliku jäätmete koguse.

4. See on väga soodne! Üks menstruaalanum kestab kuni 10 aastat!

 

Ma tõesti soovitan teha see muutus ning valida mugavam ning keskkonnasõbralikum tee. Kui kellelgi on küsimusi kasutamise kohta või tahaks täpsemat infot teada, siis olen avatud selgitama ja oma kogemusi jagama. Kirjutada võib huvi korral postkasti! 😊

 

 

by Hingekodu

Hingekodu 2019. Kõik õigused kaitstud