Elustiil

Koroonakriis ja majandus

Blogijana ei saa üle ega ümber ühiskonnas olevatest aktuaalsetest teemadest. Seega võtan ka pisut sõna sellel kuumal ja kõiki ammu ära tüüdanud koroonateemal. Lisaks sellele, et praegu on koroonakriis, mida saab igal hommikul „värskest ajalehest“ meeldetuletusena lugeda on ülemaailmne majanduskriis. Seda, et haigus on ikkagi päriselt olemas ja tegu pole mingi väljamõeldisega annab märku fakt, kui tunned isiklikult inimesi, kes on haigestunud.

Minu 2 sõbrannat on olnud koroonas ja hetkel on minu lähisugulane haige. Minu kolmest lähedasest tuttavast 1 on olnud ka raskes seisus, ülejäänud kahel on lihtsalt rohkem „õnne“ olnud. Haigusest hullem on ikkagi see meeletu majanduskriis.

Vestlesin üks päev telefonis sõbrannaga, et uurida kuidas pealinnas ostukeskustes on rahvast ja kas inimeste shoppamine on kuidagi tulenevalt kriisist muutunud. Vastuseks sain, et kõik keskused peale Ülemiste on ikkagi oma käivetega kukkunud. Mõnes mõttes mõjub kriis üsna „värskendavalt“ kogu ühiskonnale, sest mõeldakse rohkem läbi oma reaalsed vajadused ja liigtarbimine väheneb. Keskkond muutub jätkusuutlikumaks ning loodusressursse jätkub tulevastele põlvkondadele.

Kriisi tekkimisest saadik ei ole ma ise väga shopanud, et mitte nakatuda ja pigem olen ostukeskuseid vältinud, sest paratamatult levib suurtes kaubanduskeskustes viirus kõige kiiremini, kuna inimeste läbikäidavus on suurem. Pärnu kaupluste müüjatega vesteldes olen uurinud, kuidas siin on olukord ja pigem ikkagi rahvast käib märgatavalt vähem.

Majanduskriisist tulenevalt on nii mõnigi tuttav kaotanud töö. Töötasu on enamikest ettevõtetes langenud hüppeliselt. Teenindussektorites on peatatud mitmes ettevõttes müügipreemiad. Kui töötasu sõltubki müügist on päris keeruline arvestada, kuidas majanduslikult igapäevaselt hakkama saada.

Toon mõningad näited, siis enda tutvusringkonnast, mida inimesed on pidanud läbi elama. Minu üks sõbranna sai Tallinnas kuskil 400 eurot palka. Arvestades, et see on Tallinnas ühetoalise korteri üürihind, siis ega elamiseks ei jääkski mitte midagi järgi. Tulenevalt majanduslikest raskustest on mitu tuttavat pidanud Tallinnast kolima tagasi oma kodulinna.

Minu tutvusringkonnas on ka tippkokk, kelle töö on hetkel „ohus“ sest kõik toitluskohad on Tallinnas suletud ja kaasa tellib vaid näpuotsatäis elanikonnast. Paraku on reaalsus üsna karm ja kogu teenindussektor on tasapisi kokku varisemas. Praegu on hea aeg ümberõppeks ja teha karjääri osas täielikke pöördeid. Miks mitte minna uuesti õppima ja mõelda oma tuleviku peale.

Pisut räägin endast ka. Ma olen aastaid tegelenud meigikunstiga ning käinud mitmetel erinevatel koolitustel ja eks ma olen mõelnud ka minna rahvusvahelisse meigikunstikooli, kuid praegu ei ole ühtegi üritust ja ma ei näe sellel valdkonnal üldse mingit turgu. Hetkel on aeg, kus tõesti „tugevamad“ jäävad ellu ning kes oskavad võibolla mõelda suuremalt, kui ainult enda vaatenurgast. Võibolla ongi ühiskonnas liiga palju „tühja-tähja“ tegijaid: meikarid, influencerid, blogijad jms. Ma usun, et ajas tagasiminek on ühiskonnale äärmiselt puhastav ja vajalik, sest  inimesed on kohustatud välja tulema illusioonidest ning õpitakse tegema taas „päris“ tööd. Tore, kui inimesed õpivad hindama tegelikke väärtusi ning oskavad märgata ning olla tänulikumad lihtsate igapäevaste asjade eest – inimesed meie ümber, soe toit ja kodu. Mida enamat ongi elus veel vaja?

 

Kommentaarid (2)

  • Meikarit oleks siinkandis hädasti vaja 🙂

    Just täna andsin kliendile taas ebaleva vastuse meikari küsimise peale….

    Vasta
    • Tore, kui Sul läheb väga tegusalt ja hästi. Kui nädalavahetusel läheb meikarit tarvis, siis olen käsi!😊
      Pärnus mul mitu tuttavat fotograafi ja siinkandis absoluutselt ei käida hetkel fotosessioonidel. 😬

      Vasta

Kirjuta kommentaar