Kategooria / Hingele

Hingele

Salakaval depressioon

Minu käest on korduvalt küsitud, et kuidas ma tundsin, et mul on depressioon ja, mismoodi ma sellest lõpuks aru sain? Loomulikult sellele, et ma olin suhtelõhkumise ekspert, siis sellega asi ju ei piirdunud. Peale selle olin ma iga päev kurb, vihane, pettunud. Peamine depressiooni tunnusmärk on see, kui sa ei suuda enam millestki rõõmu tunda. Pidevalt on tunne nagu sa oledki kogu maailmas üksi ja kõige kurvem on see, et inimene, kes on depressioonis on päriselt sageli üksi. Te nüüd imestate misasja kuidas nii? Aga on, sest mitte keegi ei usu, et sa oled seest katki ning ei võta su juttu tõsiselt. Mäletan siiani enda ema sõnu, kes ütles:“Kõigil on elus raske, pole sul häda midagi.“

Aga see mõistmatus ja mitte toe pakkumine õigel hetkel viib depressioonis inimese veelgi sügavamasse kuristikku.

Depressiooni vormid on väga erinevad. Enamik on kogenud tunnet, et ta ei viitsi ja ei taha midagi teha. Mõni võibolla istubki päevad läbi kodus ja vahib seriaali ja sööb kooki. Ma ei ütle, ma seda kunagi ei tee või, et me ei tohiks seda teha. Aga see niisama diivanikaunistuseks olemine ja mitte millegagi tegelemine on esimene aste, kuidas depressioon alguse saab. Need, kes on tugevamad, võtavadki end kokku. Mõtlevad „Ahh homme hommikul pesen need nõud ära, täna tõesti ei viitsi,“ ja nad pesevadki. Aga depressioonis inimene võib nädalateks jätta oma nõud kraanikaussi vedelema. Noo nii kauaks, et sinna võib tekkida lõpuks uus elu. No mul päris nii see polnud, aga hallitust nägin küll korduvalt. Lisaks sellele võivad riidekuhjad kaunistada kogu elamispinda. Jah, see on okei, kui mõnikord lihtsalt ei tule tuhinat peale, et koristada. Depressioonis inimene ei koristagi praktiliselt kunagi või ainult juhul, kui keegi reaalselt ütleb karmilt, et võta kokku end. Sügavas depressioonis inimestel on sageli riided mustad, mitte et nad peaksid olema mega räpakad ja mustad inimesed kohe. Aga lihtsalt neil võib olla sellest täiesti savi, millised nad välja näevad ja millises seisus on nende riided.

Mina õnneks sellist vormi ei kogenud, ma pigem olin väga osav maski kandja. Kodus olin ma hommikust õhtuni oma roosa hommikumantliga. Vahet ei olnud mis kell oli või kas keegi tuli külla või mitte. Aga ma olin tõesti 24/7 ühe ja sama hommikumantliga. Aga vahel tuli kanda ka maski. Näiteks, kui läksin tööle või mõnda muusse avalikku kohta. Tegin endale full meigi, kandsin ilusaid riideid ning olin justkui normaalne inimene. Aga nii, kui ma koduuksest sisse läksin, olin ma tagasi tülpinud ja masendunud inimene, kellel oli eluisu otsas. Miks ma teesklesin? Ma kartsin teiste arvamust, kui keegi saab teada, mida ma päriselt tunnen ja mõtlen. Ma püüdsin oma sisemist maailma kõikide inimeste eest varjata, v.a oma pere eest. Enamik inimesi, kes on depressioonis, siiski kodus on nad nemad ise. Seega on väga oluline jälgida inimeste käitumist, kellega koos olete.

Minu puhul oli veel nii, et kuna depressioon oli mul aastatega ainult kasvanud, siis ei käinud ma koolis. Selle asemel istusin päevotsa ühe sõbranna juures või siis õues pargis. Ühel korral läksin ka kodus kappi peitu. Selle viimasega jäin suht kohe vahele ka. Aga miks ma ei tahtnud kooli minna? Sest mul tekkisid sotsiaalsed häired. Ma ei julgenud inimestega enam suhelda.

See kõlab ilmselt mega veidralt, kui ütlen, et Selveri kulinaarialetis küsida toodet pani hirmust südame puperdama? Aga nii oli. Ma pidin paluma sageli teisi inimesi, et nad näiteks küsiksid telefonioperaatorilt mu PUK koodi. Mul õnneks vedas, sest mu sõbrad olid meeleldi valmis selliseid „teeneid“ minu eest tegema. Aga sotsiaalhäiretega asi ei piirdunud, sellest kasvas välja omakorda uus depressiooni vorm, millest räägin Teile järgmine kord. 😊

Depressioonis süüakse iga päev kooke, krõpse, pitsasid ja muid ebatervislikke toite. Miks? Sest need ongi ju imemaitsvad ja need pakuvad lohutust sellest halvast maailmast, kus kõik on nii mõttetu ja halb. Võibolla oled ka Sina olnud sellises seisundis? Kui jah, siis tea, et see ongi väiksem depressioon, aga kui me sellised asjad jätame tagaplaanile, siis võivad mured kasvada üle pea.

Seega ole olemas oma lähedaste jaoks, märka end ümbritsevaid inimesi. (eriti praegu) Küsi neilt kuidas neil läheb? Mida nad tunnevad? Ole moraalselt toeks, sest hetkel võib paljudel inimestel olla sisimas hirmutunne, mida nad endale ei tunnista. Aga, kui Sina oled täna olemas ja hoolid, siis võid Sa lihtsalt oma hoolimisega hoida nii palju muresid ära tulevikus.

Hingele

Eriolukord ja kooronaviirus

Armsad sõbrad, ma saan täiesti aru, et hetkel on väga paljud inimesed äärmiselt raskes olukorras ning paljud inimesed on tänaseks kaotanud töö. Ma usun siiralt, et kõik see on mööduv ja hetkel olev eriolukord mõjutab meid kõiki vähemal või rohkemal määral. Aga mida ma ei soovita teha sel perioodil on üleliigselt vaadata uudiseid ning laskuda masendusse. Kasutage seda aega otstarbekalt. Lugege ennast arendavaid raamatuid, hakake tegelema millegagi, mida olete ammu tahtnud teha. Mina alustasin, tee seda ka Sina! Hetkel olen iga õhtu, pärast kooliasjadega tegelemist tegelenud blogiga. Võtsin end kokku ja teen iga päev trenni, sest :“Terves kehas on terve vaim!“

Olukorra tõsidusest

Koroonaviirus ei kimbuta vaid vanemaid inimesi nagu on praeguseks kujunenud valearusaam vaid võib tabada ka noori. Üks raskematest olukordadest on hetkel Pärnu Haiglas viibival Hellel. Lähemalt artiklist: https://epl.delfi.ee/uudised/noore-naise-uleskutse-haiglavoodist-keegi-ei-usu-keegi-ei-vota-tosiselt-inimesed-tulge-moistusele?id=89357889&_ga=2.27437567.252143527.1585231034-1385690228.1581779406

Mina isiklikult olen püsinud kodus nüüdseks 3.nädalat ja järgmisel nädal algab 4.nädal ning ma kindlasti jätkan kodust olemist, et mitte ohustada nii ennast, kui teisi. Ma olin 2.nädalat vahepeal haige ning ma ei oska öelda, kas tegemist võis olla koroona või mõne muu külmetushaigusega. Sellest tulenevalt otsustasingi jääda koju ja, kui mul on võimalik kellegi elu päästa, siis valin kodus olemise, see ei ole see ju nii raske, ega ju?

Tõepoolest endiselt on instagram täis neid inimesi, kes iga päev käivad ringi ning ei võta olukorda tõsiselt. See haigus ei ole tavaline gripp ega külmetushaigus.

Kui palju elusid peab see haigus võtma, et tekiks arusaam olukorra tõsidusest? Kas alles, siis kui endal on keegi lähedane inimene raskes seisundis?

Palun püsige kodus ning aitame üheskoos saada haigusest võitu, kui me kõik peame Eesti Vabariigis olevatest juhistest ning seadustest kinni, seda kiiremini oleme taas tavapärase elutempo juures.

Ma ei räägi vaid sellest, kuidas Stroomi rannas massiliselt inimesi on ühes koos ja üksteist käiakse nakatamas. Lähemalt artiklist: https://arvamus.postimees.ee/6931367/imre-kaas-filmilik-oudusreaalsus-stroomi-rannas

Ma räägin sellest, et iga päev koduaknast välja vaadates näen täpselt samasuguseid ummikuid ja liiklust nagu enne eriolukorda, mis viitab selgelt sellele, et ikka veel ei võeta olukorda tõsiselt.

Palun kallid inimesed, võtke end kokku ja OLGE KODUS! Ainult nii saame ühiselt viirusest jagu ning kõik saame tagasi pöörduda tavapärase elu juurde!

Püsige kodus ja olge terved! ❤

Hingele

Selleks, et armastada, tuleb kõigepealt armastada ennast

Olete mõelnud miks on nii, et mõnel on nii palju „õnne“ elus ja kohe tuleb „Hr.Õige“ kannab Sind kätel ja viib kõik su unistused täide, aga teisel on kaaslane „rist ja viletsus kaelas?“ või ollakse lihtsalt üksi?

Ma mõtlesin ka nii, enam mitte. Ma analüüsisin kõiki enda varasemaid suhteid ja mõtlesin, mis võis küll alati valesti minna ja tegelikult ma leidsin päris palju seoseid. Iga suhe läks kuristikku väga sarnase käitumismustri tagajärjel. Ilmselgelt ei ole ma ideaalne inimene ja mul on väga palju arengukohti. Ma usun, et kõik suhted lõppevad alati nii, et mõlemal poolel on oma osa selles, miks kumbki osapool vastavalt võib käituda.

Aga olen midagi juba tänaseks õppinud. Kui Sa oled ise katki, siis ei ole võimalik Sul saada õnnelikuks. Kõlab päris karmilt? Aga see on nii. Esimene samm, kui Sa oled hingeliselt katki, siis kõige olulisem on seda endale tunnistada. Kohe märkmisväärset muutust ei ole võimalik teha, aga siis kui oled mentaalselt valmis, siis soovitan otsida abi. Mina soovitan selleks psühholooge, kohtuda erinevatega ning leida see inimene, kellega Sul tekib kontakt ning tunned, et suudad talle oma südant puistada. Minul vedas – kui mina olin katki, siis leidsin selle õige inimese kohe. Ärge otsige vabandusi, et psühholoogid on kallid ja pole rahaliselt võimalik. Esiteks on oma vaimse tervise korras olek hindmatu väärtusega ning teiseks on meil olemas Eestis lõputult tasuta abiteenuseid.

Mina isiklikult sain abi Pärnus, aadressil Metsa 1. Tegemist oli tasuta psühholoogi teenusega. Lisan tutvumiseks lingi, kellel on abi tarvis: https://www.onk.ee/organisatsioonist

Psühholoogide abi on äärmiselt vajalik, kui on küsimusi, millele me ei pruugi ise vastuseid teada. Minu puhul oligi nii, et ma tundsin, et mul on depressioon. Ma olin aastaid katki, aga ma ei saanud aru miks. Psühholoogid aitavad meid lahti muukida ja vaadata nii sügavale enda sisse, et lõpuks saadakse oma küsimustele vastused.

Mis tunne oli käia regulaarselt psühholoogi juures? Päris ausalt pean ütlema, et iga asi on alguses väga raske. Kes on tugevam, see katki ei lähe. Aga üldiselt „tugevad inimesed“ on terved ja ei vaja psühholoogide abi. Mäletan, pärast esimest vastuvõttu jooksin nuttes uksest välja. Aga see kõik on normaalne ja psühholoogid on omaala täielikud professionaalid ning aitavad selliste emotsioonidega toime tulla.

Hingeliselt katki mineku põhjused on erinevad: lapsepõlvetraumad, keerulised suhted vanematega, rasked lahkuminekud, halvad sõbrad jpm. Mina leidsin enda murekoha üles ning algul oli raske. Aga nüüd tsiteerin oma kolleegi, teenindusjuhi kuldseid sõnu :“Alguses on raske, siis on keeruline ja lõpuks on imeline.“

Kui me õpime end armastama ja austama, siis on võimalik meil luua terveid ning täisväärtuslikke suhteid. Minu väga rumal viga oli see, et kippusin suhteid otsima, et saada õnnelikuks. See päriselt ei toimi, sest nii, kui on esimene „armumisfaas“ möödas, siis leitakse üles vead teises inimeses. Alateadlikult hakatakse iga päev tegelema enesele teadvustamata suhte lõhkumisega. Kuni lõpuks kas teed sina või su kaaslane midagi sellist, millest ei saa enam mööda vaadata ja suhe lõppeb drastiliselt.

Kui ma lõpuks sain aru, kust minu murekohad said alguse ja õppisin aksepteerima oma minevikku ning hetki ja olukordi, mida enam muuta ei saa, siis sain iga päev õnnelikumaks. Ma õppisin end armastama sellisena nagu ma olen. Mul oli kunagi nii palju komplekse, millest lõpuks olen saanud võitu. Hetkel, mil ma tundsin oma elus, et olen seljatanud kõik negatiivse ning päriselt muutusin sisimas õnnelikuks, viskas elu minu teekonda armastuse. Minu ellu tuli selline armastus, kus ma olen esimest korda 100% mina ise. See kes pole seda kogenud, ei mõista seda. Ma ei püüa olla tema ees parem, kui ma päriselt olen ja tema ei püüa minu ees olla parem. Me teame mõlemad teineteise vigu ning püüame kas oma vigadega tegeleda ja end parandada või mõningaid erimeelsusi aksepteerida. Elu on üks suur mäng ning see, millisel levelil me parasjagu inimesena olema, sõltub sellest, kui palju me ise oleme valmis panustama.

Armasta ennast, siis armastavad Sind ka teised! ❤︎

Hingele

Koroona – hea võimalus tegeleda enesearenguga

Ma olen ilmselt üks vähestest, kellel on hetkel siiralt hea meel praeguse eriolukorra üle. Muidugi mul on väga kahju haigestunud inimestest, kes on raskes seisundis, kuid ma mõtlen just seda võimalust olla kodus. Mul on igapäev kuskil 2h päevas tänu sellele rohkem vaba aega. Mida ma, siis olen teinud selle ajaga? Hetkel olen ma tegelenud koos oma salajase abiväega regulaarselt enda blogi koostamisega. Lisaks olen tegelenud kooliasjadega ning iga päev jaganud erinevate tegevuste vahel oma aega. Algul arvasin, et issand ma ei jõua ju kooli ja täiskohaga töö kõrvalt, millelegi veel panustada, kuid siis sain ma aru, et kes teeb, see jõuab alati. Lihtsalt on vaja veelgi paremat ajaplaneerimist ning tunnen, kuidas iga päev muutub see külg minust paremaks.

Koroonast veel nii palju, et olin ka ise vahepeal haige ja ma ausalt ei tea, kas mul oli, siis koroonaviirus või mitte. Mul esinesid kõik sümptomid: kurguvalu, köha, nohu, palavik ning meeletu väsimus. Ma pole varem olnud nii pikalt haige. Ma olin 2 nädalat haige, mis tundus mulle väga kummaline. Hetkel olen 3.nädalat kodusel režiimil, kuigi nüüd tunnen end hästi, siis jah ma arvestan sellega, et ei lähe välja teisi nakatama või ennast ohustama. Ma usun samuti, et mida rohkem inimesi on reaalselt karantiinis, seda kiiremini see äärmiselt nakkuslik ja raske viirus on möödas ja saame minna tagasi oma tavapärase elutempo juurde.

Seniks, aga inspireerivaid hetki, järgige oma unistusi, sest praegu ongi selleks õige aeg!