Kategooria / Hingele

Hingele

Tere jälle, Tallinn!

Armas lugeja vajuta kindlasti meeldib/like ja follow/jälgi minu facebooki lehel: https://www.facebook.com/hingekodu
Lisaks jälgi mind ka instagramis follow/jälgi: https://www.instagram.com/hingekodu/

Ma pole tõesti jälle pikalt kirjutanud, aga tegelikult täiesti selge ja kinda põhjusega. Mul oli vaja lülitada end välja pisut sotsiaalmeediast, sõpradest ja tuttavatest. Ma ei suhelnud kellegagi ning kogu oma vaba aja olen viimasel ajal pühendanud ainult iseendale. Ma olen mõelnud, et mida ma siis elus hetkel teha tahan tööalaselt, kus ma soovin elada, õppida ja areneda ja mis on praeguses hetkes mulle vajalik? Ma leidsin oma vastused ning otsustasin lahkuda oma praegusest töökohast.

Võtsin vastu super ägeda pakkumise Tallinnas ning otsustasin, et vajan muutust, et ennast uuesti üles leida. Lähen tagasi kaubandusvaldkonda ning minust saab teenindusjuht ning hakkan peamiselt koolitama teenindajaid ning juhatajaid. Ma armastan inimesi, suhtlemist ning tööd inimestega ning hetkel ma tunnen sellest energiast nii suurt puudust ja ma olen nii super energiline inimene, kes vajab inimestega suhtlemist sama palju, kui õhku hingamiseks. Elukoha osas otsustasin, et hetkel jään Pärnusse ning ei ole valmis kolima teise linna, seega viibin Tallinnas 2-3 päeva nädalas ning ülejäänud aja saan teha tööd kodukontoris oma kodulinnas Pärnus. Kui ilmselt paljude jaoks kellel on juba pered, siis tundub selline edasi-tagasi liikumine väsitav, siis minul ongi täpselt seda vaja, sest ma armastan muutusi ja ma ei talu rutiini. Seega, mina saan ainult inspiratsiooni ja positiivset energiat, kui saan olla pidevalt liikumises.

Mul on väga hea meel oma otsuse üle ning ma ei kahetse. Mul on tulemas ka kohe puhkus, kus püüan veelgi rohkem enne uude töökohale asumist tegeleda enesehäälestusega. Ma olen hakanud viimasel ajal lugema iga nädal raamatuid, mis on ilmselt suurim muutus minu elus, sest ma pole kunagi armastanud raamatuid lugeda, sest need tundusid minu jaoks alati nii igavad ja ajasid une peale. Praegu ma tunnen, et olen leidnud järjest raamatuid, mis mind köidavad ja mis mulle midagi juurde annavad ja selline tunne on nagu oleksin käinud enne silmad kinni ringi. Appi, miks ma varem ei lugenud? Rumal, kas pole?

Igatahes on minu jaoks järjekordselt uus ja põnev aeg, kuid ma olen nii ootusärevuses, sest ma tean, et see on 100% midagi minu jaoks. Inimesed, kes mind tunnevad teavad väga hästi, kui palju meeldib mulle esineda ning kõnesid pidada. Ma armastan särada ja olla tähelepanukeskpunktis ning see töö annab mulle kõik võimalused, et olla 100% see inimene, kes ma olen! Seega ma olen nii tänulik elule, et see võimalus mu ellu tuli ja uksele koputas ja eks mul on ka super uhke tunne, sest mind valiti välja 100 potensiaalse kandidaadi seast ning läbisin 4 vooru koos kodutöödega! Seega jah, ma tean, et ma olengi super äge ja lahe eeskuju ning ma olen nii valmis endast andma 110%!

Armas lugeja vajuta kindlasti meeldib/like ja follow/jälgi minu facebooki lehel: https://www.facebook.com/hingekodu
Lisaks jälgi mind ka instagramis follow/jälgi: https://www.instagram.com/hingekodu/

Hingele

Kas näeksid end oma praegusel töökohal kümne aasta pärast?

Ma olen sellel aastal nii palju kahelnud endas ning enda valikutes. Mõnikord on häbi tunnistada, kui olen eksinud ning teinud elus vale valiku.

Ma arvan, et enamik inimesi mõtleb, et peaasi, et on olemas töökoht ja leib laual. Ma ei mõista sellist mõtlemist sugugi hukka, sest eks kõige olulisem ongi soe toit laual ja katus peakohal. Aga ma ei usu, et tuleb jääda oma mugavustsooni, kui tegelikult inimene tunneb, et see mida ta täna teeb ei ole tema jaoks õige.

Kas oled Sina vahel mõelnud, et näeksid end oma praegusel töökohal kümne aasta pärast? Kas see on see töö, mis paneb Sinu silmad särama või teed oma tööd lihtsalt sellepärast, et pole teist valikut?

Arvan, et on suur osa inimesi, kes tegelikult ei ole üldse rahul oma tööga. Ma olen kuulnud, kui palju on muresid ja probleeme töökohtades, kuid nendest ju keegi avalikult ei räägi. Kui mõni tuttav küsib: “Kuidas Sul läheb?” siis ei taha ju öelda, et kõik on halvasti, sest häbi on tunnistada, et oled justkui nagu läbi kukkunud. Aga miks? Kui ühiskonnas kõik inimesed julgeksid teha muutuse ja julgeksid öelda, et see pole see, mida ma tahan päriselt teha, siis ehk leiaks rohkem inimesi julgust, et proovida midagi uut. Kui see uus valik ei ole ka õige, siis tuleks lahti mõtestada, mis oleks see valdkond, mis endale päriselt meeldiks. Valiku juures, aga tuleks mõelda vaid enda peale, mitte selle peale, mida ühiskonnas teised arvaksid. Alati on keegi, kellele ei meeldi, mida me teeme ja sellega tuleb leppida. Endale tuleb kindlaks jääda ja kuulata seda, mida süda ja mõistus ütlevad. Õnn ei peitu teistes inimestes vaid iseendas. Miks ma nimetasin tööd õnneks, sest enamik inimesi veedab suurema aja oma elust tööl, seega töö on üks olulisemaid faktoreid üldse, et õnn ja rõõm tekiks.

Kui inimene teeb midagi, mis on talle vastumeelne paistab see alati välja ka teistele. Aga ühes olen kindel, et kui järgida enda unistusi, siis tuleb olla valmis loobuma ka inimestest enda ümber. Loomulikult on olukord palju keerulisem, siis kui on pere ja lapsed, siis neid muudatusi on lihtsalt kordades raskem teha, kuid mitte võimatu. Kui tahta, siis on kõik võimalik, aga siis on oluline, et keegi aitaks ja toetaks ning aitaks planeerida, kuidas neid muutusi ellu viia.

Olen märganud enda tuvusringkonnas, et inimesed, kes on täna väga edukad ja jõudnud palju saavutada on pidanud nii mõnegi suhte/sõprussideme lõpetama. Oma eesmärgini jõudmine ei ole alati kerge teekond, mida ette võtta, aga oluline on endale kindlaks jäämine. Ma usun, et kaotus ja kaotamine on miski, mis teeb meid tugevamaks ja kui oleme piisavalt küpsed, siis küll need õiged inimesed leiavad õigel ajal tee Sinu juurde.

Hingele

Kui üks uks sulgub, siis teine avaneb

Ma olen nii palju mõelnud, mida ma päriselt teha tahan ja mis on see, mis paneb minu silmad särama. See aasta on olnud kindlasti kõige väljakutsete rohkem aasta minu elus. See on kindlasti aasta, kus olen õppinud kõige enam nii töös, eraelus, kui ka iseenda kohta.

Ma olen väga elav ja rõõmsameelne inimene ja miskipärast on nii, kui olen teinud mingi otsuse, siis on justkui kõik pahupidi pöördunud. Kui kolisin Tallinnasse elama, siis jäid minust maha kõik minu lähedased sõbrad ja sageli tundsin end Tallinnas olles üksinda. Mööda läks aeg ja tekkisid uued sõbrad ja tutvused ning hakkasin harjuma Tallinna eluga ning kõik sai korda. Nii, kui tundub, et elu on paigas, siis justkui tekib uus suur muutus, olgu selleks siis töö või elukohavahetus. Nii, kui tundsin, et jalge all on kindel pind sain tööpakkumise, mis tähendas minu jaoks tagasi kodulinna tulekut. Minu elu on hetkel üsna stabiilne olnud ja olen hakanud kodulinnaga vaikselt harjuma. Millest ma enim puudust tunnen on sõbrad. Minu kõige lähedasemad sõbrannad on Tallinnas ja Rakveres ning tunnen, kui palju ma neid igatsen. Täna telekast tuli taustaks “Lumekunininganna 2” ning mulle jäi kõlama lause “Kui arvad, et oled leidnud oma tee, lennutab elu sind uuele rajale.”

Ma tunnen iga oma keha rakuga, kuidas on tulemas minu ellu suur muutus ning leian lõpuks oma elus õige tee ja saan teha kõike seda, millest olen unistanud. Ma ei ole kunagi olnud seda tüüpi, kes on oma mugavustsoonis ja ei julge sellest välja astuda. Minu jaoks on ALATI kõige olulisem end arendada ja midagi uut ja põnevat õppida. Inimene ongi loodud, et pidevalt õppida, kogeda ja areneda. Kui inimene ei ole valmis muudatusi vastu võtma, siis kaob temast ära loomevõime. Ma näen selliseid inimesi iga päev ning see õpetab mind milline ma olla kunagi ei taha.

Igatahes olen saanud oma mõtted taas paika ja välja tulnud oma muserdunud mõtetest, sest leian, et PÄRISELT on igas halvas midagi head. Kui midagi meie elus ei toimi olgu selleks, siis töö või suhe, siis on see selleks, sest meie jaoks on midagi veel paremat ees ja see on märk, et suudaksime uut muudatust paremini vastu võtta. Igatahes olen mina avatud uutele muutustele ja naudin igat hetke ja kogemust, mis mulle elu teele toob. 🙂

Hingele

Kui kaob jalge alt pind

Ma käisin sel nädalavahetusel Kihnus ning sain palju inspiratsiooni ning palju vastuseid tekkinud küsimustele. Tundsin, et vajan pikemat puhkust ning teha restart kõikidest lähedastest inimestest enda ümber, et vaadata pisut sügavamale enda sisse ja aru saada sellest, mida ma päriselt tahan ja mis mind õnnelikuks teeb.

Ma ei ole blogi kirjutanud väga pikalt. Minu viimane postitus oli 15. aprill 2021. Põhjus miks ma pole midagi kirjutanud kordagi – mul on depressioon. Kogu see koroonakriis on pannud mind kahtlema absoluutselt kõikides olulistes valikutes elus.

Reaalselt ma olen seda nii kaua hoidnud ja vaikinud, aga ma tunnen, et ma ei peaks seda tegema, sest lõpuks on see minu elu ja minu õnn. Ma olen kogu elu mõelnud teiste inimeste tunnete peale ja sageli teinud teisi valikuid, et kellelegi mitte haiget teha. Tänasel päeval, aga ma olen mõistnud, et ma olen oma enda õnnest loobunud, et teised oleksid õnnelikud. See ei vii mitte kusagile. Ma poleks iialgi arvanud, et liigne hoolivus võib olla probleem, aga see PÄRISELT on! Kui me mõtleme koguaeg, mida keegi teine võib tunda ja millised on iga otsuse tagajärjed, siis me unustame elada. Ma olen väsinud, et ma olen muutunud aastatega nii hoolivaks ja unustanud ära kõige tähtsama – MINU. Ma olen ilmselt jõudnud sellisesse vanusesse, kus ma ei tunne enam häbi. Ma olen, kes ma olen. Ma ei püüa end enam muuta või kuidagi tagasi hoida.

Minu pikaajalised sõbrannad on sel aastal mulle korduvalt öelnud: “Sa ei sära enam. Mis sinuga juhtus?”  Juhtus see, et ma olen pidanud väga palju sel aastal endaga tööd tegema, et erinevates keskkondades ja inimestega sobituda. Ma tunnen, et see on minu jaoks tohutu väljakutse, sest ma olen väga energiline päikesekiir, kellele meeldib palju naerda ja nalja teha ning minus on alati olnud suur elujanu. See paraku on pikemat aega minus kustunud, sest ma ei saa olla mina ise. Ma ei saa olla mina üheski seltskonnas, kes on täna minu ümber. Ma olen alati olnud õnnelik inimene, aga viimasel ajal olen jooksnud nagu peaga vastu seina ja ma olen jäänud seinte vahele päris kinni ja ma tunnen, et siit välja pääseda on väga raske. Ma muutsin oma elu, sest tundsin, et vajasin muudatust oma ellu ja illusioon, mida ma oma peas endale ette kujutasin, ei kattunud absoluutselt tegelikkusega.

Ma käisin puhkamas sel nädalavahetusel koos oma sõbrannaga Kihnus. Ma polnud väga kaua nii südamest saanud naerda ja tunda, et taas säravana. See puhkus muutis minu jaoks väga palju, sest jah ei saa teha üleöö muutust, aga ma sain aru, mida ma tahan, kuidas tulla välja sellest “surnud ringist.” Ma mõistsin, et pean endale uued eesmärgid seadma, et taas jalule tõusta, et olla taas õnnelik.

Mul oli tohutult raske seda postitust kirjutada, sest kõige raskem on endale tunnistada, kui olen lagunemas ja veelgi raskem seda ka teistele tunnistada. Lihtne on rääkida, siis kui kõik on suurepärane ja hästi, aga palju raskem on näidata end nõrgana ja seda ka tunnistada.

Aga ma saan hakkama, sest olen ju alati seda teinud, eks? 😊

Hingele

Kallis sõber, kuidas Sul läheb?

Ole pai ja võta see hetk ja kirjuta mulle ning räägi kuidas sul on vahepeal läinud? Kui Sul on palju rõõme mida jagada, siis võta see hetk ja jaga neid häid uudiseid ka minuga. Kui Sul on raske, siis ma olen olemas ja lase see negatiivsus hetkeks endast välja ja usu mind Sul hakkab kergem. Sa võid kirjutada mulle siia kommentaaridesse, facebooki ja mulle postkasti! Kui Sa tunned, et me pole olnud kõige lähedasemad sõbrad, aga samas on ikka hingel miskit ja närib, siis ole pai ja räägi, sest mõnikord on meie sees nii palju valu, et me ei suuda meie sees toimuvat jagada ka kõige lähedasematele inimestele meie ümber.

Ma ei ole tõesti väga ammu kirjutanud blogisse mitte midagi ja ilmselt paljud teist mõtlesid, et okei ju siis enam ei kirjuta ja ongi kõik. Jah, ma jõudsin sellisesse etappi, kus mõtlesin, et ma ei suuda, ei taha ja ei jaksa. Mu elus on ju kõik hästi – armastavad lähedased, mega äge töö (reaalselt ma pole kunagi nii palju õppinud ja arenenud ja uusi oskuseid ja teadmiseid omandanud, kui seda praegu teha saan). Aga ikka on nagu midagi puudu? Mul tekkis suur sisemine rahulolematus, mis on kestnud kogu selle aja kui Pärnus olen olnud. Inimesed ikka on harjunud mind nägema alati särava tähena, kes nalja teeb ja tuleb tuppa oma suure naeru ja rõõmuga. Jah, ma nagu püüdsin ikka kõiki enda ümber motiveerida ja särada, aga samal ajal ma ise kustusin. Ma võtsin endale aja, et mõelda et mis sellist frustratsiooni minus tekitab. Õnneks jõudsin ma lõpuks vastuseni. Mu ümber on küll armastavad ja hoolivad lähedased, aga minu kõige suuremad sõbrad on teises linnas. Lahendusena oleme hakanud tegema videokõnesid ja saame ikka rääkida ja näha. Ma mõtlesin, et okei nüüd ju peaksin olema õnnelik, aga ikka oli see sära läinud ja ma ei saanud aru miks.

Ma jõudsin lõpuks vastuseni. Minu motivatsiooni ja igasuguse tahte on ära võtnud ikkagi praegune kriis. Ma tunnen, et pidevad piirangud ja kodus olemine on tekitanud mulle depressiooni. Ma vestlesin sel teemal ka lähedastega, et mida peaksin tegema. Ma kirjutasin enne blogi, tegin trenni, toitusin tervislikult, käisin palju õues. Viimastel kuudel on kõik pahupidi pööranud. Ma ei ole teinud trenni, ma olen söönud rämpstoitu, võtsin juurde 10 kilo, ma ei ole kirjutanud blogi, ma pole lugenud raamatuid. Mu lähedased õnneks avasid mu silmad ja ütlesid, et ma peangi hakkama sammhaaval kõiki neid asju uuesti tegema ja siis tuleb rõõm ka tagasi. Ma usun, et nii ongi, sest õnn tuleb meie enda seest! Ma siis tegin täna esimese sammu minu parema eluni. Ma tegin täna trenni, vaatasin youtubest Bodybalancet, peale mida tegin aurusauna, sõin tervislikku toitu ning nüüd jõudsingi siia.

Mõnikord elame enda elu liiga keeruliseks ja ei mõista, kui lihtne võib kõik olla. Vahel tuleb kuulata tõde õigetelt inimestelt, et kõik taas paika loksuks. Aitäh armas sõber, et mind ära kuulasid! Ma olen valmis nüüd Sind ära kuulama!

Hingele

Armastus või raha?

Olete kunagi kogenud armastust esimesest silmapilgust? Kas usute, et see on üldse võimalik? Ma ei tea, kuidas on lood teiega, aga mina olen seda kogenud küll. Kui tagantjärele mõelda on see päris kummaline, et näed esimest korda inimest ja sul on liblikad kõhus ja armudki koheselt kõrvuni ära. Aga olete kogenud ka seda, et kellegi poole tõmbab justkui magnetiga ja ise sellele kuidagi seletust anda ei oska? Eriti võimas, kui on need kaks asja korraga. Ma usun, et paljud ei pruugi seda kogeda kogu elu jooksul. Kui lihtsalt armastad teist inimest kogu hingest ja südamest, ilma et sa oleksid teda veel õieti tundma õppinud.

Mul on olnud väga erinevad suhted, aga enamasti on ikka nii, et õpid inimest tundma ja käid kohtingutel ning iga uus samm võtab omajagu aega. Aga mis saab siis, kui kõik toimub ülehelikiirusel ja võib öelda, et oletegi esimesest päevast, kui kohtusite koos, sest kõik oligi nii sujuv ja loomulik? Mina arvan, et see ongi normaalne ja peakski alati nii olema, aga ühiskond on meid survestanud nii palju, et mõtleme alati läbi ja ootame, kellele võimalus anda ja kas väljavalitu vastab kõigile meie poolt seatud kriteeriumitele.

Kas me inimestena, siis kaotame ära emotsioonid ja empaatilisuse? Kas on normaalne tegelikult ka valida mõistusega inimest, kellega koos oma elu jagada, sest nii on “turvaline?” Aga kas see turvaline valik on alati see, mis meid ka päriselt õnnelikuks teeb? Kas me tunneme, et oleme armastatud ja kas me ise ka armastame?

Mulle tuleb kõigi nende küsimustega seoses meelde armastusfilm “The Notebook,” kus noored ja armunud viib lahku sõda ja klasside erinevus. Kui sõda saab läbi kihlub noor naine kena ja rikka mehega, kes on naisega samast klassist. Filmi lõpus, aga naine leiab tee tagasi oma noorepõlve armastuse juurde.

Aga kuidas oleks päriselus? Kas 21.sajandi naine valiks armastuse või raha? Inimesed on muutunud nii materiaalseteks, et on unustanud ära, mis on need väärtused elus, millel ei ole hinnasilti küljes. Ma olen ilmselt lootusetu romantik, aga ma arvan ikka nii, et kui on meeletult suur armastus, siis täituvad ka kõik materiaalse väärtusega unistused, sest armastuse nimel ollakse valmis rohkem pingutama, et ühised unistused ellu viia.

Hingele

Katkised suhted, armastus ja risk

Ilmselt on kõige keerulisem jagada õpetussõnu kuidas see ÕIGE inimene ära tunda, sest iga suhe on erinev. Rääkimata sellest, et sama palju, kui on erinevaid inimesi on ka arvamusi.

Mul on olnud 3 pikaaegset suhet ning elukaaslast ning ma olen igale inimesele, kes minu eluteele on tulnud väga tänulik, sest läbi kogemuste olen inimesena õppinud ning kasvanud. Ma püüan iga kord olla parem inimene, olla hoolivam ja tänulikum. Tänutunne on väga oluline oskus, mida kõigil ei ole kaasa sündinud – minul näiteks mitte, aga ma olen sellega tegelenud ja teinud endaga tööd, sest ALATI saab alguse kõik endast. Kui meie ümber on palju haiget saamisi ja keerulisi suhteid, siis tuleb endale otsa vaadata ja küsida: “Miks minuga nii käitutakse? Miks mina toon inimestes välja halvad/negatiivsed küljed?“ Mitte ükski asi ei ole ühepoolne, alati on mõlemad pooled midagi teinud ja andnud mingi ajendi, miks teine inimene halvasti käitub.

Kõige raskem ongi enda vigadest aru saada, neid tunnistada ja end parandama hakata. Enamik inimesi ei tahagi end muuta ning ei mõista miks üks suhe teise järel puruneb. Hakatakse kordama samu käitumismustreid ning isegi tülid võivad olla uutes suhetes samadel põhjustel/teemadel, mis eelnevates suhetes.

Minu sõprusringkonnas on üks selline inimene, kellel on kõik suhted olnud täis tülisid ja probleeme. Mehed on alati hoolimatud ja ükskõiksed. Ma olen kõrvalt vaadates püüdnud mõista, mis seda kõike põhjustab? Kas tõesti leiab sõbranna üles kõige hoolimatud mehed? Ma ei uskunud seda ning olen alati arvanud, et tema noormehed on väga toredad ja lahedad inimesed. Lõpuks hakkasin analüüsima sõbranna käitumist ning jälgima, kuidas ta räägib ning ma sain vastused kõikidele küsimustele. Sõbranna on iseloomult tulehark ning ta toobki inimestes välja hoolimatusse. Inimesed põgenevad ja sisimas ei tunne end hästi ning noormehed peavad kuhugi sõbranna tekitatud negatiivse energia suunama ning see väljendubki hoolimatuses ja ükskõiksuses.

Ilmselt olen ma sõbranna suhteid õppinud kõrvalt nägema ja analüüsima, sest ka mina olen olnud tulehark. Ma vihkasin kogu hingest ja armastasin kogu südamest. Aga ma olen õppinud oma emotsioone kontrollima. Vahepeal tekkis minu jaoks uus äärmus, mul kadusid ära emotsioonid. Ma ei vihastanud, ma ei armastanud, ma ei nutnud – kõik kadus. Sain aru, et ilmselt olin tekitanud haiget saamistest enda ümber nii tugeva kaitsekilbi, et keegi ei saaks enam minu ligidale ja ei saaks mind enam murda.

Elu ei ole üksi kunagi täisväärtuslik. Selleks, et tunda elus täielikku õnne – on vaja armastust ning teist inimest enda kõrvale. Mõnikord tuleb riskida, et kogeda midagi TÕELIST ja PÄRIS. Me ei tea kunagi kas sel korral kõik õnnestub, kui me ei riski ja ei proovi. Iga uus suhe on risk, sest võid kinkida oma südame kellelegi, kes lihtsalt murrab selle tükkideks.  Elu ise on ka igapäevane RISK – me ei tea kunagi kas täna hommikul kukub mõni jääpurikas pähe, kas võib jääda auto alla või juhtub mõni muu õnnetus. Selleks, et kõiki elu RÕÕME kogeda, tuleb igapäev natukene riskida, sest AINULT nii kogeb elu täielikku õnne ja elurõõmu ning näeb kõiki värve.

Hingele

Tänulikkus

Ma olen viimasel ajal taas väga palju kasvatanud endas tänulikkust. Me peaksime inimestena olema tõepoolest rohkem tänulikumad selle eest, mis meil juba olemas on, mitte pidevalt kurtma selle üle, mida meil ei ole. Hetkel on minul elus tõesti tohutult palju, mille üle olla õnnelik ja tänulik. Mul on väga äge töö, kus saab palju areneda, kasvada ja ennast proovile panna ning tunnen, et see pakub mulle tohutult sära, kirge ja elujanu. Tunnen kuidas inspiratsioon minus kasvab ja taas olen leidnud endas energiat ja elujõudu, et asju päriselt ära teha, mitte nendest lihtsalt rääkida.

Ma olen tänulik, et mul on maailma kõige vingemad sõbrad! Aitäh, et olete minu elus ja olete mulle tõepoolest väga kallid! Kolimine näitas väga palju minu jaoks, kelle jaoks ma olen päriselt oluline ja mul on väga hea meel, et mul on sõpru, kellega iga päev telefonis rääkida ja videokõnesid teha ning ma tunnen, et olles üksteisest kaugemal, oleme hingeliselt veelgi lähedasemad.

Mul on nii hea meel, et mind ümbritseb mu perekond, kes on mulle olnud tohutult toeks, et uuesti sisse elada ja minuga koos rõõmustanud, kui on olnud erakordselt edukas, aga väljakutseterohke päev. Aitäh Teile!

Ma olen tänulik, et mu ellu tulevad täpselt sellised inimesed nagu ma ise olen. Ma olen väga õnnelik ja tänulik, et elu on toonud mu ellu inimesi, kellega on sarnased huvid ja hobid, unistused ja eesmärgid. Tunnen, et mul on tohutu enesearengu periood. Õpin hetkel iga päev midagi uut ja huvitavat.

Olen oma loomuselt olnud alati pisut jäärapäine ja minu suurim arengukoht on olnud kangekaelsus. Ma tunnen, et olen muutumas igapäev üha paindlikumaks ning varsti olen nagu plastiliin, kes mõistab igat vaatenurka elus. Mõnikord on raske tunnistada, et meis endis on arengukohti, mida võiksime püüda parandada, aga kui oma nõrkustega piisavalt tegeleda, siis olen veendunud, et saame väga palju enda loomust parandada.

Ma olen elule tänulik, et ma muutun ise paremaks inimeseks, sest eelkõige ei võida sellest mitte teised inimesed vaid mina ise. Ma olen alati olnud üsna kindel oma põhimõtetes ja, kui miskit olen pähe võtnud, siis on päris raske mul oma arvamusest olnud lahti lasta. Hetkel tunnen, et kui keegi piisavalt hästi argumenteerib ja selgitab mulle oma seisukohta olen avatud oma esialgsest arvamusest loobuma.

Olen tänulik, et minu elus on väga palju õnne, rahulolu, hoolivust ja armastust. Kogen seda igal pool ja iga päev enda ümber. Kui oleme ise hoolivamad, südamlikud ja teeme head, siis tõmbame oma ellu inimesi, kes on samuti headust täis ning tahavad olla osa meie elust. Oleme rohkem hoolivamad, täis headust ning soojust ning tänulikkust ning seeläbi oleme ka ise õnnelikumad inimesed.

Elustiil Hingele

Tinderist armastuse leidmine

Ma usun, et enamik teist on kursis, mis koht on Tinder ja ma ei pea hakkama väga pikalt seda kohta tutvustama. Tegemist on tutvumisäpiga, kus on võimalik inimestega vestelda ning miks mitte ka reaalselt kohtuda ja tuttavaks saada.

Mõni aasta tagasi oli Tinder väga halva mainega, sest seal käisid inimesed otsimas üheöösuhteid. Tänasel päeval on see app päris palju muutunud oma olemuselt, sest üsnagi paljud on leidnud endale kaalase. Minu endine kolleeg elab koos kutiga, kellega ta tutvus Tinderis. Minu eilmine kursaõde leidis sealt armastuse.

Aga mis seal imestada, kui varem tutvusid inimesed rate.ee sotsiaalvõrgustikus ning võisid leida armastuse. Mu ema sõbranna leidis näiteks ratest mehe, kellega abiellus ja on siiani õnnelik.

Tundub üsna uskumatu eks? Aga samas kas peaks olema? Elame ju ühiskonnas, kus kogu meie igapäevane elu on küündinud internetiavarustesse.

Kui sa käid koolis, olgu selleks, siis põhikool/gümnaasium/kutsekool/ülikool, siis on üsna suur tõenäosus, et nii mõnigi leiab endale sel perioodil  kallima, kellega tutvutakse kas koolis või huviringis. Kui, aga oled isegi leidnud kooli kaudu kallima ja hiljem pole suhe püsima jäänud, siis on üsna keeruline, kedagi hiljem leida. Tööjuures on väga sageli naistel enamasti naiskollektiiv. Kui isegi pole, siis sõltub muidugi ka töökohast kas töötajate vahel üldse on intiimsemad suhted lubatud? Igal pool kindlasti mitte. 😊 Mina isiklikult olen alati olnud seda meelt, et töö oleks võimalikult professionaalne, siis peaks kindlasti vältima igasuguseid lähedasemaid suhteid, sealhulgas ka sõprussuhteid. Ma olen alati olnud see, kes hoiab tööl olles teatavat formaalsust, sest hoian oma isikliku elu ja tööelu lahus. Aga see ei tähenda, et ma ei hindaks kuidagi oma kolleege, ma pean neist alati väga lugu ja oskan neid märgata, tänada ning loomulikult ka kiita!

Number üks koht, kus ei ole mõtet minna kaaslast otsima on ööklubi, loomulikult võib mingi ime läbi olla erandeid. Aga enamik juhtudel käivadki ööklubides inimesed, kes veedavad oma iga nädalavahetust pidutsemisega. Kui, aga ise päris sellist kaaslast ei soovi, siis ei ole see päris õige koht, kus tõsisemaid suhteid luua.

No olgu, üks koht siiski on, kust võib tutvuda kellegi toredaga on igasugused erinevad trennid. Kindlasti võid leida inimese, kellega on ühised huvid ning võibolla ka ühine mõttemaailm.

Kõige lihtsam – ole alati Sina ise, sest igale potile leidub lõpuks oma kaas!

Hingele

Suhete sasipuntrad

Ma ei saa endiselt aru, miks ollakse suhtes inimestega, kellega on pidevalt probleemid ja mured? Miks naised/mehed ei ole piisavalt tugevad ja lihtsalt suhet ära ei lõpeta? Kui ma olen suhtes õnnetu pikemat aega ja näen, et ei ole enam väljapääsu, siis tuleb süda korra kõvaks teha ja uks sulgeda. Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus. 😊

Lisaks ma ei saa absoluutselt aru miks minnakse suhte probleemide korral seda kõikide sõpradega jagama. Mida sinu sõber või sõbranna saab teha, kui sinu suhe on korrast ära? Jah, saad mõningal määral võibolla nõu anda. Aga suhte saab korda ainult, siis kui kaks inimest omavahel istuvad maha ja räägivad. Kui omavahel rääkida ei oska, siis tuleb professionaalide abi kasutada ja minna paariteraapiasse. Kui sellest ka midagi välja ei tule, siis tulebki lahku minna. Milles te elate oma elu nii keeruliseks? Kõik on väga lihtne, lihtsalt sulge uks ja kohe avaneb uus uks. Võibolla on kuskil kogu see aeg oodanud sind see prints/printsess, kes ongi see õige. Aga ta ei saa sinu juurde tulla, sest sa hoiad oma elus ikka veel inimesi, kes teevad sind õnnetuks ja mõjuvad halvasti psüühikale.

Mul on üks sõbranna, kellel eks käib aknataga iga õhtu vastu akent tagumas. Lisaks on hakanud sõbranna eks käima tema tööjuures ning üks õhtu, kui pidime kokku saama, siis ta ei saanud tulla, sest kutt jälitas teda. Minul on olnud selline juhus, kus mu eks saatis smartpostiga 100 kondoomi ning andsin kohe politseisse avalduse.

Kas te tõesti mõtlete, et midagi muutub, kui te ise midagi ette ei võta? Ma mõistan, et kui inimesel on valus võib ta teha väga ebanormaalseid asju, aga kõigel on piir. Lõpuks on ju mõlemal kehv olla. See, kes käitub nagu metslane – ei ole sisimas õnnelik ning samuti on ohver õnnetu ja katki. Igale olukorrale on lahendused olemas. Avage oma silmad ja hakake tegutsema ning leidke lahendused! Mida te kardate, et juhtub, kui te teavitate politseisse? Ma mõistan, et kardate, et mis saab ahistajast? Muretsete, et kuidas ta saab karistada oma tegude eest? Aga mis saab Sinust, kui sa lased endaga nii käituda ja midagi ette ei võta? Mida sa teed enda vaimsele tervisele ja heaolule? Kas see ei peaks olema piisav argument, et abi paluda? Kas Teil on ka olnud selliseid olukordi elus? Mida Teie arvate sellistest olukoradest?