Author / Hingekodu

Ühiskond

Minu VANAEMA aitab Ukrainat!

Jutud mammaga

Vestlesin eile õhtul vanemaga ja sain päris suure üllatuse osaliseks, et ta pakub kodu ühele ukrainlasele. Uurisin, millised on ukrainlase oskused ja kui on vajadus tööd leida, et oskaksin selle põhjal leida sobiv töökoha. Ajutiselt on töökoht leitud, aga kui kellelgi on pakkuda Pärnus mõnda tööd, mis pole graafiku alusel ja lõppeb hiljemalt 18.00 (sõltuvalt asukohast), siis palun andke mulle sellest teada. Tööaeg on väga oluline, sest mu vanaema elab 1,5h kaugusel Pärnust ning ukrainlasel puuduvad autojuhiload ehk jõuda tagasi koju, siis on vaja jõuda kindlasti viimasele bussile.

Infoks: Tegemist on kõrgharitud raamatupidajaga, kuid ta on väga avatud tegema vajadusel ka midagi muud. Lisaks soovib ta minna esimesel võimalusel ka eesti keele kursustele, et õppida meie emakeelt. 😊

Mida mina olen teinud?

Oma moodi olen panustanud ka mina, ma ei ole aidanud asjadega või olnud vabatahtlik, aga teen annetusi Eesti Punasele Ristile, sest usun, et nemad teavad kõige paremini, mida antud hetkel on vaja ehk rahaline abi läheb kindlasti õigesse kohta.

ANNETADA SAAB SIIT: https://redcross.ee/anneta/ukraina/

Ma juhin tähelepanu, et:

1.Annetuse osas saad valida: ühekordse annetuse ning püsiannetuse vahel. Kui vähegi võimalik, saad teha püsiannetuse, et ei peaks iga kuu tulema ja eraldi ülekannet tegema.

2. Toetava projekti alt saad valida, kellele annetuse teed. Mina esimest korda seda ei märganud ning minu annetus läks üldisele Punase Risti tegevuse toetamiseks. Kui soovid teha annetuse Ukraina heaks, siis vali menüüribalt → Ukraina elanike toetuseks.

Ma usun, et iga panus tõesti on ääretult oluline ja sellises olukorras ei tahaks meist olla mitte keegi ja ma loodan kogu südamest, et me ei pea midagi sellist kunagi kogema.

Jätkuvalt vajavad ukrainlased meie abi ja toetust, sest neil ei ole mitte kedagi peale meie. Ehk nad peavad oma eludega alustama täiesti nullist ja meie saame aidata omalt poolt, et teha see teekond võimalikult mugavaks.

Oleme mõistvad, toetavad ja hoolivad!

Slava Ukarini! 🇺🇦

 

 

Hingele

MINA olin TÖÖKIUSAMISE ohver!

Pugeja töökohal

Mulle tundub, et absoluutselt igas töökohas on vähemalt üks selline töötaja, keda peetakse “pugejaks.”

Pugeja on see, kes püüab kõigi ees olla meeldiv ja sõbralik, aga sisimas võib olla tegemist tõelise ussiga. Nad käituvad teiste juuresolekul ääretult sõbralikult ja meeldivalt, aga Sinuga omavahel võivad olla silmakirjalikud ja panna Sind tohutult halvasti tundma.

Pugeja on see, kes annab kõikidest oma väikestest tööülesannetest kõigile teada ja jätab mulje nagu tal oleks koguaeg ainsana lõputult tööd. Iga kord, kui pugeja teeb väiksema tööülesande ära, siis ta annab sellest teada kogu tiimile: kirjutab selle kuskile ühisesse chatti või helistab kõigile, et kõigi eest kiidelda, kui tubli, tark ja osav ta ikka on. Ma isegi olen testinud, et kui sellist inimest tunnustada, kas ta siis saab oma egoistlikku vajaduse kätte, aga mu vastus on ei saa, ta jätkab ja saab veelgi hoogu juurde. Enamasti kaaskolleegid „pugeja“ kiitlemisega kaasa ei lähe, sageli mitte keegi ei vasta, kui ta kirjutab, mida ta jälle taaskord on saavutanud.

Kõik ülejäänud töötajad teevad oma töö ära ja ei kiitle koguaeg, ega korruta kui raske neil on. Kui tavapäraselt töötaja kord nädalas annab teada oma jooksvatest tegevustest ettevõtte koosolekul, siis „pugeja“ sisuliselt iga päev figureerib, et jälle pildis olla.

Alati on tiimis inimesi, kes arvavad, et “enesekeskne pugeja” ongi nii imeline, särav ja tubli. Aga sellega tekitavad kolleegid teistes kaaskolleegides tunde nagu nad oleksid vähem tähtsamad või nende tööd ei hinnata. Usun, et selliseid olukordi on üks peamisi põhjuseid, miks töötajad lahkuvad. Lahendust olukorrale leida on väga keeruline, sest ka kõige mõistvam ülemus ei saa probleemist tegelikult päriselt aru.

Pugejad on sageli ka „kiusajad“

Mulle tundub, et pugemine saab alguse väga madalast enesehinnangust või kadedusest. Esimene etapp on inimesel „pugemine.“ Seejärel leiab „pugeja“ endale ohvri, keda tööjuures mustata, kelle väärtust kuidagi kahandada ja kusjuures ta suudab ka teised oma suurepärase manipuleerimisoskusega panna uskuma, et asi on Sinus. Pugeja võib sageli olla „kiusaja“ ning üsna sageli saab ta sellest teatavat naudingut.

Kust ma seda kõike tean?

Töökohal „kiusamine“ on midagi, mida olen ise läbi kogenud ning olen pidanud töökohta vahetama kiusamise tõttu. Oma murest rääkisin mina personalijuhile ning info jõudis ka ettevõtte kõige kõrgema juhini ning paraku ei võetud selles osas midagi ette, kuigi oli mitmeid tõendeid, mis viitasid selgelt, et tegemist on tööalase kiusamisega. Selleks, et hoida oma närvisüsteem toimivana ja säilitada sisemine tasakaal ja rahulolu andsin mina alla ning lahkusin töölt.

Teema on väga aktuaalne arvestades, et minu praegused kolleegid on samuti kogenud töökiusamist. Ehk minu küsimus kui palju on neid inimesi tegelikult?

Mis on töökiusamine?

Töökiusamine on pikka aega kestev vaenulik ebastabiilne käitumine töötaja suhtes ja töötaja ei saa ennast kaitsta. Kaitsta ei saa, sest sageli on ohver ja kiusaja erinevatel positsioonidel. Kiusajal on sageli rohkem võimu, kui ohvril. Ohver on sageli madala ametipositsiooniga.

Kiusamine võib olla nii verbaalne kui mitteverbaalne.

Mul olid olemas reaalsed tõendid ja ka mitmeid tunnistajaid, aga hirm „kiusaja“ ees oli nii suur, et ma ei julgenud minna töövaidluskomisjoni. Personalijuht soovitas mul töölt lahkuda ning leida uus ametikoht, sest tema arvas, et „kiusaja“ ei ole võimeline muutuma ning kindlasti leiab ta võimaluse, kuidas taas mind alandada.

Tänasel päeval räägin sellest avalikult, sest usun, et kiusamise ees kannatavad väga paljud töötajad ning sellise murega ei tohi jääda üksi ja vaikida.

Avalduse saab esitada siin:

https://www.ti.ee/et/tookeskkond-toosuhted/avalduse-esitamine-toovaidluskomisjonile

Töökiusamise kohta soovitan kuulata ka väga huvitavat intervjuud: Merle Tambur: töökiusamine on peegeldus juhtimiskultuurist

Ma olen otsustanud sellest nii avalikult rääkida, sest üha rohkem on ka minu tutvuringkonnas inimesi, kes on kogenud tööalast vägivalda. See pole okei ja erinevad kriisid on selles osas vaid hagu juurde andnud.

Miks tavaliselt ei minda töövaidluskomisjoni?

Põhjus on ju väga lihtne – inimesed kardavad ilma jääda oma praegusest töökohast ja hiljem võib olla raskusi uue töö leidmisel. Kui Sul on piisavalt tõendeid, et tegemist on töökiusamisega, siis Sinule sellest ei jää külge “halba märki.”

Kuidas olukorda lahendada?

Räägi kindlasti olukorrast mõnele oma kolleegile ja pereliikmele. Vajadusel saad töökiusamise osas töövaidluskomisjoniga konsulteerida. Kogu kokku kõik vajalikud tõendid (e-kirjad, sõnumivahetus, fotod, võimalike tunnistajate nimed), sest nendega tõendad ära kiusamise, kui on vajalik anda ametlik käik. Töökiusamise eest on võimalik määrata kahjutasu. See küll ei tee tehtud olematuks, aga samas saad nii veenduda, et õiglus võidab ning Sa ei pea loobuma enda töökohast.

Hingele

Pidin saama südari!

Võibolla on nii mõnigi märganud, et hingekodu.ee koduleht on olnud maas, aga seoses uuendustega tekkis siis minu veebilehele mingi viga sisse, kuid õnneks nüüdseks olen saanud abi zone-ilt ning oma lehe tagasi.

Ma ütlen täiesti ausalt, et ma olen olnud mega ärev seetõttu, sest alates 2019. aastast olen ma oma blogi kirjutanud ning mõtlesin juba, et kas tõesti on nüüd see hetk, kus tuleb nullist hakata veebilehte looma. Aga õnneks pääsesin, seekord! Ma olen lugenud küll selle kohta, et nii mõnigi blogija on pidanud kokku puutuma sellega, et hakata kõike nullist üles ehitama. Aga ma lohutan Teid, et loomulikult oleksin ma ikkagi teinud uue veebilehe, ükskõik kui palju see, siis oleks aega võtnud.

Tehnika peale ei saa ikka kunagi kindel olla ja see kogemus tuletus ainult seda meelde, miks on nii oluline varundada peale igat uuendust.

Ma ei tea üldse, mis anomaaliad mul on tehnikaga, aga vahepeal oli mul ka facebook blokeeritud, aga sain selle taastada läbi instagrami supporti kirjutades, et palun laske mind tagasi! Hiljem selgus, et olin sattunud algoritmi katsetusse mingi uuendusega seoses.

Ehk siit õppetund, et kui blogi kirjutada enam ei saa, sotsiaalmeediat kasutada ei saa, siis tuleb vist raamatuid hakata kirjutama? Mis te arvate?

Hingele

TAEVAKERA – mis see veel on?

TAEVAKERA on tõesti imeline toode! Ma olen korduvalt seda vaadanud ja mõelnud tellida. Alati olen hakanud pikemalt mõtlema, sest ma ei ole suutnud otsustada, millist taevakera, mis värvi ja millist suurust tellida.

 

Taevakera koduleheküljel on olemas 3 erinevat taevakera: Taevakera, Tähtkujud ja Kodukant.

  1. TAEVAKERA toob Sulle päriselt kuu ja tähed koju kätte.

Kuidas? Näiteks valid enda sünnikuupäeva, määrad kellaaja ning asukoha ning saad enda tähekaardi, milline oli siis tähistaevas Sinu sünnihetkel! Üli vinge kas pole? Sedasi saad ka jäädvustada: tutvumise kallimaga, lapse sünni, esimese suudluse, lähedase sünnipäeva ja palju muid hetki, mida jäädvustada ja saada endale erakordne mälestus!

  1. TÄHTKUJU osas saad valida kas soovid valida enda tähtkuju või koos kallimaga Teie mõlema tähtkujud ühele Taevakerale. Väga armas näiteks panna magamistoa või elutoa seinale!
  2. KODUKANT on armas viis, kuidas meenutada Sulle olulisi asukohti. Selleks võib olla sünnikodu, tutvumispaik, lemmik puhkusereis või tulevane kodukant. Kodukandi juures saab väga täpselt määrata ka asukohta. Näiteks võid asukohaks määrata Eesti, kuid võid ka määrata linna või lausa konkreetse tänava koos majanumbriga.

 

KUIDAS TAEVAKERA LUUAKSE?

Taevakera  loomisel kasutatakse prantsuse astroloogide väljatöötatud lahendust taaslavastada tähtede seisu, mistahes ajas ja kohas. Kui koht on teada ja tähtede seis selle aja ja punkti suhtes paika seatud, luuakse meile sellest stereograafiline projektsioon.

MILLE MINA VALISIN ENDALE?

Mina tellisin endale Kodukandi “Pärnu – Kodulinn Pärnu.” Ma olen Pärnust pärit ja siin üles kasvanud, vahepeal olen ka elanud pikemalt Tallinnas, aga ikka ja jälle on Pärnu minu südames ja teed on toonud mu tagasi oma armsasse kodulinna. Ma tellisin Kodukandi 40×50 cm Taevakera, sest ma mõtlesin nii, et kui isegi teed viivad mind ühel päeval siit taas kuhugi kaugele, siis saan Pärnu alati endaga kaasa võtta. Taevakera on erakordselt stiilne sisustuselement, kuid minu jaoks on see väga sentimentaalse tähendusega. Ükskõik, kus iganes ma kunagi olen, siis ei unusta ma enda juuri.

 

TEKKIS NÜÜD KA ENDAL HUVI?

Mul on Teile super uudis!

Tänase naistepäeva puhul saate koodiga “hingekodu20” 08.03.2022 – 15.03.2022 kõikidelt Taevakeradelt -20% soodustust.

Hind ei sisalda pildiraami,aga kui oled valiku ära teinud saad valida just sellise raami, mis Sulle kõige rohkem meeldib!😊

Haarake kindlasti sellest lahedast võimalusest kinni!

Nüüd Taevakera e-poodi: https://taevakera.ee/pood/

Taevakera instagrami leht: https://www.instagram.com/taevakera/

Hingele

Kas Sina oled täna leidnud oma tööle ja elule tähenduse?

Selleks, et olla alati kursis minu kõige uuemate postituste ning tegemistega, siis vajuta likja follow: https://www.facebook.com/hingekodu

Lisaks jälgi mind ka instagramis, kus saad näha põnevaid toote avamisvideosid ning olla kursis minu igapäevaste tegemistega. https://www.instagram.com/hingekodu/

Edukad inimesed

Oled Sa kunagi mõelnud, kui vaatad telekast kuulsaid inimesi, olgu nendeks siis näitlejad, lauljad, kirjanikud, ettevõtjad, sportlased, arstid, et neil on lihtsalt „head geenid“ ja sageli on ka nende vanemad juba tuntud ja seetõttu ongi neil eelis kuskile jõuda? Minu perekonnas ja suguvõsas on väiksest peale räägitud, kuidas põhimõtteliselt ma unistan liiga suurelt ja õppigu ma mõni amet parem selgeks ja üleüldse peaksin tulema maa peale.

Perekond

Ma pole oma elus kordagi kuulanud oma vanemaid ja seega kui olin noorem, siis sageli ka sõdisin nendega, sest minu unistused olid alati suuremad, kui nende nägemus minu saavutuste osas. Ma mäletan, kui õppisin gümnaasiumis ja mul olid õpiraskused, siis peres öeldi, et mine siis kutsekasse ja õpi juuksuriks või kokaks.

Ma tundsin alati, et see on mulle nii alandav, mitte üldsegi nende ametite tõttu vaid lihtsalt mind ei ole kunagi need erialad huvitanud. Mul on ääretult suur austus nii juuksurite kui kokkade vastu ja tean ka isiklikult selles valdkonnas inimesi, kes on väga kaugele jõudnud, aga kui tegemist ei ole midagi mis pole mulle südamelähedane, siis ma lihtsalt ei saa seda teha.

Ma olen tegelikult väga tänulik, et minusse pole olnud perel suurt usku, sest igakord, kui mulle on öeldud, et sa nagunii ei jõua sinna, siis ma olen andnud endast veel lisaks 100% et teha kõik selleks, et tõestada vastupidist.

Teekond blogini

Enne Hingekodu blogi on mul varasemalt olnud blogid, kus kirjutasin suhetest või loodusest ja hiljem on ideed ära lõppenud ja siis ühel hetkel olen lihtsalt blogilehe ära kustutanud.

2019. aastal jõudsin ma uuesti järeldusele, et hakkan taas kirjutama ja loomulikult on tulnud selles osas ette nii tõuse kui mõõne. Kui ma blogiga alustasin, siis mu pere ütles, et millest sa ikka seal hakkad kirjutama ja kes seda loevad. Tänasel päeval on mul keskmiselt blogilehte lugenud kuus 20 000 inimest! Ma olen Teile väga tänulik selle eest ja ma poleks ka ise uskunud, et Hingekodu ühel päeval nii populaarseks võib saada.

Koostööd ettevõtetega

Kindlasti on paljud märganud, et olen viimasel ajal hakanud aktiivsemalt tegema koostööd erinevate ettevõtetega ka instagramis. See polnud üldse tegelikult mul mõttes või fookuses ja ma pole kunagi mõelnud, et hakkan influenceriks. Aga enamik minu koostöid on jõudnud ise minuni ning on võetud personaalselt minuga ühendust. Olen ka teinud koostöid, kus olen ise kirjutanud ettevõtetele, aga siin muidugi ma olen väga valiv. Kui ma ise ettevõttesse ja brändi ei usu, siis ma ei saa ka koostööd teha, ehk minu jaoks on kõige olulisem, et iga koostöö juures minu enda väärtushinnangud kattuksid koostööpartneri omadega.

Tähenduse leidmine töös

Ma usun, et igal inimesel on siin elus kõrgem eesmärk, mis ei ole seotud vaid perekonna loomisega ja töö tegemisega. Ehk meil kõigil on oma tee mida käia, aga me peame seda teekonda järgima. Ma olen aru saanud, et minu suurim vaenlane ja takistus olengi mina ise. Kui ma ise ei usu endasse ja sellesse mida ma teen, siis ei usu seda ka keegi peale minu. Ühiskonnas on liiga palju inimesi, kes käivad tööl lihtsalt selleks, et arved maksta ja saada leib lauale. Sageli arvatakse, et selleks, et olla õnnelik peab olema ilmtingimata tippjuht, ettevõtja, sportlane, laulja, näitleja või arst – aga see pole nii. Mul on tutvusringkonnas inimesi, kellel on tänaseks Start-Up ettevõte ja öelnud, et ei tunne sellest rõõmu.

Samas on meil ühiskonnas inimesi, kes on koristajad või teenindajad ja on super säravad inimesed. Miks? Sest nad oskavad leida oma tänasele tegevusele tähenduse! Tähenduse leidmine aitab kaasa meie üldisele funktsionaalsusele ja rahulolule. Näiteks, kui ma töötaksin täna koristusfirmas, siis minu kõrgem eesmärk võiks olla, et tänu minule saavad kõik inimesed ühiskonnas parema ja puhtama keskkonna. Lisaks boonusena võib mõelda, et kui kontori töötajal on sageli istuv töö ja tekkinud liigne kehakaal vähesest liikumisest, siis koristamine on füüsiline töö, kus saab kindlasti arstide poolt soovitatud 30-minutiline liikumine päevas ületatud. Saad anda midagi ühiskonnale ning samas olla füüsiliselt super vormis! Imeline, kas pole?

Tähenduse leidmine elule

Nagu eelnevalt mainisin, siis ega elu pole ainult perega tegelemine ja tööl käimine. See on vaid üks osa elust ja kohati kindlasti ka rutiin, aga mis on suurem tähendus üldse elus? Milleks üldse see kõik? Mina olen mõelnud, et minu elus on kindlasti suurem tähendus õppida ja end pidevalt arendada, et saada paremaks inimeseks.

Kas Sina oled täna leidnud oma tööle ja elule tähenduse?

Hingele

Ma olen TÖÖNARKOMAAN!

Selleks, et olla alati kursis minu kõige uuemate postituste ning tegemistega, siis vajuta like ja follow: https://www.facebook.com/hingekodu

Lisaks jälgi mind ka instagramis, kus saad näha põnevaid toote avamisvideosid ning olla kursis minu igapäevaste tegemistega. https://www.instagram.com/hingekodu/

TÖÖ

Kohe, kui uus aasta kätte jõudis, siis tuli minu kalendrisse nii palju tööd, et mõtlesin vahepeal, et appi, kas kogu aasta nüüd ongi siis selline rabelemine? Tegelikult on sedasi, et kuna meie tiimis on hetkel üks juht puudu, siis oleme terve täiskohaga ameti ülesanded kahepeale tiimis ära jaganud ehk sageli olen lõpetanud oma tööasjadega alates jaanuari algusest kell 23 õhtul. Lisaks olen hakanud aktiivselt tegema koostööd erinevate ettevõtetega ja saanud mitmeid koostöö pakkumisi, aga kahjuks on see kõik sattunud samale perioodile, kus lõpetan oma põhitööga alles hilisõhtul ja siis olen nii väsinud ega ei jaksa enam midagi teha.

Selleks, et nii kiirel perioodil end erksana hoida ja mitte läbi põleda, siis käin vannis, mediteerin, kuulan rahustavat muusikat ja leian selle 1h päevas, et lugeda raamatut. Loodusesse ma pole taastuma jõudnud, sest pole lihtsalt olnud sellist aega, aga kindlasti kui saame tiimi uue liikme, siis saan pisut taastuda ning minna rabasse oma akusid laadima.

RAAMATUD

Ma olen hakanud lugema Ants Rootslase raamatut „Seitsme põlve müsteerium.“ See on nii põnev ja tõepoolest meeletult palju äratundmist ning taipamist, miks me elame sellist elu nagu parasjagu elame. Raamat suunab ja aitab väljuda ka nendest olukordades ja situatsioonidest, kus meile parasjagu olla ei meeldi. Tõeliselt põnev lugemine ja kindlasti soovitan lugeda, keda kõnetab vaimne areng. 😊

Hingele

Tere tulemast, 2022. aasta!

Selleks, et olla alati kursis minu kõige uuemate postituste ning tegemistega, siis vajuta like ja follow: https://www.facebook.com/hingekodu

Lisaks jälgi mind ka instagramis, kus saad näha põnevaid toote avamisvideosid ning olla kursis minu igapäevaste tegemistega. https://www.instagram.com/hingekodu/

KOGEMUSED

Minu 2021. aasta oli minu seni kogetud elu jooksul kindlasti kõige raskem aasta. Ma kaotasin oma vanaisa, kes oli mu kõige suurem eeskuju ning kelle moodi ma alati olla tahtsin. Ma tegin üle aasta 24/7 tööd, sageli ka nädalavahetustel ning minu töökeskkond oli kõike muud, kui meeldiv. Ma õppisin sellest kogemusest tohutult ja tegelikult tänu sellele kasvatasin endale väga paksu naha selga. Ma olen alati olnud väga emotsionaalne, kuid selle keerulisem pool on negatiivsete emotsioonide kontrollimine – viha, kurbus. Ma ei suutnud varasemalt neid kahte emotsiooni kontrollida. Kui keegi ütles mulle halvasti, siis hakkasin kohe nutma. Kui kogesin ebaõiglust, siis viha minus kees üle ning ma plahvatasin. Praeguseks on sedasi, et ma mõtlen halvas olukorras 10 korda läbi, kuidas ma lahenduse leian ja siis lõikan ning leian absoluutselt igale olukorrale lahenduse.

PARIMAD OTSUSED

Minu parim otsus 2021. aastal oli vahetada töökohta. Mul on super lahe töö ning arendan uut ja väga innovaatilist koolitusplatvormi. Lisaks toetan värbamisega ning jagan enda teadmisi ja oskusi, kuidas ja mis kanaleid kaudu leida ettevõttesse suurepäraseid pärleid.

Ilmselt paljud märkasid, et kogu 2021. aasta olen olnud sotsiaalmeediast eemal ja teadlikult võtsingi aja maha: instagram, blogi, facebook. Ma tundsin, et ma olen nii läbipõlenud, et see elurõõm ja sära endas taas leida pean pühendama täielikult iseendale. Ma hakkasin lugema raamatuid ja nädalas loen nüüdseks keskmiselt 2 raamatut. Peamiselt loen personalijuhtimise, koolituste, müügitehnikate, vaimse arengu teemadel raamatuid. Viimased on mulle kõige tähtsamad, sest olen saanud nii palju abi, et mõista paremini iseend ning oma emotsioone ning lisaks olen tööalaselt palju suurema empaatiatundega ning mõistan igat olukorda ja probleemi ning säilitan endas alati rahu ning mõistan kõiki osapooli.

2021. aastal on minu eesmärkidest kasvada inimesena ning tegeleda nende asjadega, mida olen pikalt edasi lükanud, kuid mis tuleb lõpuks käsile võtta, mida toetab kindlasti ka Creativist mulle kingituseks saadetud „Ideemärkmik.“ https://creativist.ee/

Mul on suur soov arendada end koolitajana ning kasvatada oma teadmisi veelgi, millele aitavad loomulikult kaasa raamatud, kust ammutada uusi ideid ja leida inspiratsiooni. Ma olen hakanud tegelema investeerimisega ning plaanin lähiaeg soetada endale oma kodu.

2021. aastal olen elanud väga säästlikult ning kogunud raha, et viia ellu need unistused, mis vajavad ressursse. Oma suurte eesmärkide saavutamise teekonnal pidin loobuma nii mõneski üritusest ning sõprade jaoks olen leidnud minimaalselt aega, kuid see kõik on end päriselt ära tasunud ning olen oma lähedastele lubanud, et kui elame koos selle raske aasta üle, siis mul tekibki juurde rohkem aega.

UUED KOGEMUSED JA SAAVUTUSED

Tänaseks teen tööd, kus olen enda aja peremees ning minu töö on väga paindlik. Tallinnas käin 1-2 päeva nädalas, mis mõjub väga värskendavalt ja on mulle uus ja tore vaheldus. Ülejäänud aeg töötan kodukontoris ning minu asupaik ei ole oluline vaid see, et minu töö oleks tehtud. Koroona on toonud mõned head hüved ka juurde, kui ma olen uurinud, kellele kuidas meeldib töötada, siis enamikele kodus töötada ei meeldi, ma pean ütlema, et mulle ei meeldi mitte miski muu nii palju, kui kodus töötamine. Võin olla maal vanaema juures, vanemate juures, kodus – ükskõik kus, kasvõi palmi all ja selline eluviis võimaldab mul palju rohkem leida ühist aega lähedaste jaoks.

2021. aasta oli minu jaoks väga õpetlik aasta ja täis katsumisi. Ma soovin kogu südamest, et 2022. aasta saab olema täis rõõmu, armastust ning tänutunnet.

“Elu ei pea olema täuslik, et olla imeline!”

Hingele

Tere jälle, Tallinn!

Armas lugeja vajuta kindlasti meeldib/like ja follow/jälgi minu facebooki lehel: https://www.facebook.com/hingekodu
Lisaks jälgi mind ka instagramis follow/jälgi: https://www.instagram.com/hingekodu/

Ma pole tõesti jälle pikalt kirjutanud, aga tegelikult täiesti selge ja kinda põhjusega. Mul oli vaja lülitada end välja pisut sotsiaalmeediast, sõpradest ja tuttavatest. Ma ei suhelnud kellegagi ning kogu oma vaba aja olen viimasel ajal pühendanud ainult iseendale. Ma olen mõelnud, et mida ma siis elus hetkel teha tahan tööalaselt, kus ma soovin elada, õppida ja areneda ja mis on praeguses hetkes mulle vajalik? Ma leidsin oma vastused ning otsustasin lahkuda oma praegusest töökohast.

Võtsin vastu super ägeda pakkumise Tallinnas ning otsustasin, et vajan muutust, et ennast uuesti üles leida. Lähen tagasi kaubandusvaldkonda ning minust saab teenindusjuht ning hakkan peamiselt koolitama teenindajaid ning juhatajaid. Ma armastan inimesi, suhtlemist ning tööd inimestega ning hetkel ma tunnen sellest energiast nii suurt puudust ja ma olen nii super energiline inimene, kes vajab inimestega suhtlemist sama palju, kui õhku hingamiseks. Elukoha osas otsustasin, et hetkel jään Pärnusse ning ei ole valmis kolima teise linna, seega viibin Tallinnas 2-3 päeva nädalas ning ülejäänud aja saan teha tööd kodukontoris oma kodulinnas Pärnus. Kui ilmselt paljude jaoks kellel on juba pered, siis tundub selline edasi-tagasi liikumine väsitav, siis minul ongi täpselt seda vaja, sest ma armastan muutusi ja ma ei talu rutiini. Seega, mina saan ainult inspiratsiooni ja positiivset energiat, kui saan olla pidevalt liikumises.

Mul on väga hea meel oma otsuse üle ning ma ei kahetse. Mul on tulemas ka kohe puhkus, kus püüan veelgi rohkem enne uude töökohale asumist tegeleda enesehäälestusega. Ma olen hakanud viimasel ajal lugema iga nädal raamatuid, mis on ilmselt suurim muutus minu elus, sest ma pole kunagi armastanud raamatuid lugeda, sest need tundusid minu jaoks alati nii igavad ja ajasid une peale. Praegu ma tunnen, et olen leidnud järjest raamatuid, mis mind köidavad ja mis mulle midagi juurde annavad ja selline tunne on nagu oleksin käinud enne silmad kinni ringi. Appi, miks ma varem ei lugenud? Rumal, kas pole?

Igatahes on minu jaoks järjekordselt uus ja põnev aeg, kuid ma olen nii ootusärevuses, sest ma tean, et see on 100% midagi minu jaoks. Inimesed, kes mind tunnevad teavad väga hästi, kui palju meeldib mulle esineda ning kõnesid pidada. Ma armastan särada ja olla tähelepanukeskpunktis ning see töö annab mulle kõik võimalused, et olla 100% see inimene, kes ma olen! Seega ma olen nii tänulik elule, et see võimalus mu ellu tuli ja uksele koputas ja eks mul on ka super uhke tunne, sest mind valiti välja 100 potensiaalse kandidaadi seast ning läbisin 4 vooru koos kodutöödega! Seega jah, ma tean, et ma olengi super äge ja lahe eeskuju ning ma olen nii valmis endast andma 110%!

Armas lugeja vajuta kindlasti meeldib/like ja follow/jälgi minu facebooki lehel: https://www.facebook.com/hingekodu
Lisaks jälgi mind ka instagramis follow/jälgi: https://www.instagram.com/hingekodu/

Reisimine

Sloveenia õppereisi 2. päev

Hea lugeja ole pai ja vajuta like ja follow minu facebooki lehel siin: https://www.facebook.com/hingekodu

ja instagrami lehel siin: https://www.instagram.com/hingekodu/

Suured tänud! 🙂

 

Esmaspäev, 20.september

Hommikusöök

Alates 6.30 oli võimalik hotellis B&B Park Ljulbjana võimalik saada hommikusööki. Ärkasin hommikul 7.30 ning läksin pesema ning tegin end korda. 8.30 läksin sööma hommikusööki. Hommikusöögiks oli soolasest valikust: erinevad singid, salaami, juustud, oliivid, croissandid, munapuder, keedumuna, keedetud viinerid, tomatid, kurgid, kodujuust ja riisigaletid. Magusast valikus: erinevad magusad saiakesed.

Max udune ja loomulikult ainus pilt hommikusöögist:

Workshop + hotelli tuvustus

Pärast hommikusööki kell 9.30 algas tööalane workshop hotellis, mis kestis kella 11.30-ni. 11.30 tutvustas hotellijuht meile hotelli lähemalt ning suundusime hotelli katusele. Katusel olid erinevad taimed, istumiskohad ja maast laeni aknad ning avanes suurepärane vaade Ljubljana linnale. Hotellis oli 4 väikest mesilastaru ning hotell jagas kingituseks kaasa väikese purgi linnamett. Mõtlesime, et veelgi lahendam oleks, kui hotell oma mett ei jagaks külastajatele kingituseks vaid kasutaks seda mett oma magustoitudes.

Mesilastarud hotelli katusel:

Lõunasöök

Kell 12.00 oli hotellis lõunasöök ning saime maitsta traditsioonilisi Sloveenia maitseid. Eelroaks oli supp, mis oli nagu puljong ja üksikute nuudlitega. See maitses hästi, aga oli üsna lahja, võrreldes Eesti rammusa toiduga. Pearoog oli tambitud kartulid singitükkidega, mis oli väga küüslaugune ja mädarõika maitsega, juures oli mõned juurviljad ning traditsiooniline kuiv liha. Lisaks sai buffeest võtta endale meelepärast salatit. Pearoog mulle absoluutselt ei maitsenud, sest tambitud kartulid olid väga küüslaugused ja samas magedad. Kuivlihast lõikasin väikese tüki ja pean tõdema, et mulle maitseb ikka mahlane liha, mitte kuivliha. Kastmeks oli mädarõikakaste. Õnneks sai juurde võtta salatit ning eelistasime lauas kõik pigem salatit süüa. Magustoiduks oli punase ja musta sõstra sorbett. See oli mõnus hapukas ja maitses tõesti väga hästi.

Kõige traditsioonilisem Sloveenia roog:

Jalutuskäik raekotta

Väljas oli  üsna jahe ja tuli panna end soojalt riidesse. Ilm oli tuuline ja pilves ning üsna külm. Kell 13.30 alustasime jalutuskäiku raekotta. Suundusime Ljubljana linnavalitsusse ning kuulasime workshopi Ljubljana linnaarengu temaatikal. Linnavalitsus nägi välja väga uhke ning seest meenutas pigem lossi ning saalis oli suur lühter laes.

Ljubljana Linnavalitsus:

Ljubljana giidituur

Kell 14.30 algas Ljubljana linnavalitsuse juurest giidituur „Ljubljana rohelised lood.“ Giid rääkis väga emotsionaalselt ning suutis tõesti kuulama panna. Ljubljanas tutvusime, kuidas sorteeritakse linnas prügi. Kogu linnas oli pea kõikjal suured maa sisse ulatuvad prügikastid eraldi sorteerimisega: pakendid, paber/papp, klaas ja olmejäätmed.

Meie giidipoiss rääkimas ja tutvustamas Sloveenia prügikaste:

Tutvusime lähemalt Ljubljana linnaga ning seal oleva draakoni sillaga. Sillad olid tõesti imeilusad, kuid linn meenutas mulle Riia vanalinna ning sellist vau hetke mul tegelikult ei olnud. Tutvusime ka Ljubljana suuruselt teise pargiga, mis oli imepisike ning algul ehmatas ära, et see oli nii väike, kuigi giid väitis, et kõige suurem park on mitmeid korda suurem. Linnas märkasime, et igal pool on joogiveekraanid ning kõikjal on võimalik täita oma pudelivett, mis näitas taas, kui roheline on Sloveenia.

Ljubljana draakonisild:

Vanalinnas olid mitu erinevat 24/7 avatud isteeeninduskioskit, kus olid müügil taluniku kanamunad ja juustud, esmaabitarbeid ja lehmapiima. Lehmapiim tundus minu jaoks küll selline, et pigem ei julgeks vist midagi sellist osta, sest ei tea, kui mitu päeva see piim seal võib olnud seista.

Iseteeninduskioskid:

Pärast ekskursiooni läksime Kavarna Cacao kohvikusse. Kohvikus oli väga suur koogivalik ning tellisin endale šokolaadi toorjuustukoogi, mis oli imemaitsev. Olime giidituuril külma saanud ning seetõttu tellisime ka kuuma teema (tellisin rohelise tee) ning ka traditsioonilise Sloveenia napsu, milleks oli Slivovka (kõige klassikalisem, ploomimaitseline) ja Viljamovka (magusam ja pirnimaitseline). Meie tellisime kõik Viljamovka, sest teenindaja soovitas, et see on parema maitsega.

Cacao kohvikus:

Napsu osas läksid arvamused seltskonnas kardinaalselt lahku. Osadele väga maitses, kuid meie lauas ei meeldinud see kellelegi ja püüdsime kuidagi selle ära juua. Minu jaoks meenutas see Hiinas olevat aniisiviina ning see oli tõesti  kohutava maitsega (vabandage, ülejäänud seltskond).

Köisraudtee

Pärast kohvikut läksime suveniirikauplusesse ja ostsime mälestuseks külmkapimagnetid, et saaksime need tööjuurde viia. Seejärel suundusime tagasi hotelli, kus meid ees ootas koostööpartner ning suundusime tagasi Ljubljana kesklinna poole köisraudtee juurde. Köisraudteega sõitsime otse mäest üles ning meile avanes uskumatult ilus vaade kogu Ljubljana linnale. Edasi suundusime Ljubljana lossi Michelini tärni restorani õhtusöögile.

Köisraudteesõit:

Õhtusöök

Õhtusöök oli maitsev, kuid arvestades, millisel tasemel on Eesti restoranid, siis maitseelamusi saab Eestist kindlasti rohkem kogeda. Minu jaoks kahjuks sellist üllatusmomenti ei tekkinud. Lisaks pakuti õhtusöögi kõrvale punast ja valget veini ning teenindaja lihtsalt suutis punast veini natuke lauale tilgutada ja ütles lihtsalt sorry, samas kui rääkida, et tegemist oli Michelini tärni restoraniga, siis ilmselt oleksin ikka väga pettunud olnud, kui oleksin ise pidanud selle kinni maksma, aga ma mõtlesin, et ei hakka mingit draamat tekitama ja pigem naudin meeskonnaga õhtut. 🙂

Köisraudteest üles sõites, ootas ka üleval sees meid draakoni sümbol:

Michelini tärni restoran seest ja väljast:

Michelini tärni silt lossi ees ja kolmekäiguline menüü:

Jalutuskäik tagasi hotelli

Pärast õhtusööki suundusime tagasi hotelli ja tegime jalutuskäigu Ljubljana silla sildini, et teha mälestuseks fotod, sest teadsime, et hommikul lahkume Ljubljanast ning suundume edasi Bledi.

Reisimine

Sloveenia õppereisi 1.päev

Pühapäev, 19.september 2021

Enne reisi + kuidas oma kohvrit pakkida

Enne lendu on mõistlik hoolikalt läbi mõelda, mida kaasa pakkida, selle kohta leiab info siit: https://hingekodu.ee/et/reisimine/mida-pakkida-kohvrisse-kaasa-oluline-info-enne-lendamist/

Reisi algus

Alustasime kõigepealt sõitu kell 13.20 Pärnust, kuigi lennuaeg oli planeeritud alles kell 17.35. Pärnust Tallinnasse jõudsime ajaliselt kuskil kell 15.00. Ma ei olnud kunagi varem lennanud ning ma polnud kursis, et lennujaamas tuleb alati olla vähemalt 2 tundi varem, sest lisaks sellele, et lend võib edasi lükkuda võib lend varem väljuda. Kui pole varem lennanud, siis ei oskagi selle peale tulla, hiljem sain aru, et see tegelikult on ju kõik väga loogiline.

Lennud olid planeeritud:

17.35-19.00 Tallinn – Frankfurt

20.55 – 22.10 Frankfurt – Ljubljana

Sõiduplaanid

Jälgisin pidevalt meile, et kas lennu osas on tulnud mingeid muudatusi ja Voilaa! – oligi. Lennuaeg lükati edasi ja Tallinn – Frankfurdi lend hilines ning uus väljumisaeg oli kell 17.55.

Tallinna lennujaamas võtsin ühe kartulisalati ja kiluvõileiva, sest arvasin, et Frankfurdis on liiga vähe aega ja võibolla ei jõuagi enam süüa.

Lendasime transiidina läbi Frankfurdi, sest Eestist Sloveeniasse ei lähe otselende. Mulle tegelikult meeldis, et ei olnud otselendu, sest lennukis, kui und ei tule võib ikka väga igav hakata. Mul ei olnud kaasas ka ühtegi raamatut. (Reisil olles avastasin, et kui väga ma soovin e-lugerit ja tagasi koju tulles edastasin info jõuluvanale vihjeks). Õnneks haarasin lennujaamast tasuta Äripäeva ning see sisustas oluliselt minu lendu.

Veepudel

Frankfurdi lennujaama jõudes tormasime kogu grupiga kiirelt vetsu, haarasin teepealt chia puddingu pähklite ja õuntega (mõtlesin, et lennujaamas on igal pool saia täis, et eelistaks midagi tervislikumat süüa) ja paki nätsu (vett  polnud vaja osta, sest nagu eelnevas postituses kirjutasin, siis kasutasin kogu reisivältel oma EQUA veepudelit). Hiljem sain teada, et EQUA veepudelid on Sloveenias tehtud!

Minu veepudel näeb välja selline:

Lennuk oli üle broneeritud!

Frankfurdi leenujaamas tuli teade, et  Frankfurt-Sloveenia lennul on istekohti üle broneeritud ja pakuti kolmele inimesele, et lend väljub järgmisel päeval ja kui ollakse valmis loobuma, siis lennufirma kannab automaatselt 250 eurot krediitkaardile majutuse jaoks. Mõtlesime koos kahe Rakvere neiuga, et kui poleks tegemist tööreisiga, siis oleksime kohe nõus olnud ja läinud öösel Saksamaaga tutvuma ja olekski saanud rohkem kogeda.

Kiirelt sõime ära ja sõitsime bussiga lennuki juurde (Bussiga jah, sest Frankfurdi lennujaam on lihtsalt nii suur).

Kui Tallinn – Frankfurdi lennuk oli suur reisilennuk ja mõlemal pool oli 3 kohta, siis Frankfurt – Sloveenia reisilennuk oli kuskil 2 korda väiksem. Mõlemal pool oli 2 istekohta ja lennuki pikkus oli oluliselt lühem.

Saabumine Sloveeniasse

Lõpuks, kui jõudsime Sloveeniasse kohale tuli meile järele buss ning sõita tuli üle 1h et jõuda hotelli. Bussis kuulas bussijuht kõvasti raadiot, sest samal päeval, kui saabusime oli käimas European Volleyball Championship Sloveenia-Itaalia võrkpalli lõppmäng ja mäng käis kulla peale. Kahjuks Sloveenia jäi teiseks ja pälvis hõbeda tiitli!

Lõpuks jõudsime hotelli kohale ning pidime jätma oma id-kaardid registratuuri ning paluti hommikul järele tulla. Muidugi see meile ei meeldinud, sest tegemist on dokumendiga ja kui nad kaotavad selle ära, siis kui teist dokumenti pole kaasas, siis ei saa ju tagasi koju. Igatahes läksime magama ja nii kui oma hotelli tuppa sain, siis jäin magama.