Elustiil

Koroonakriis ja majandus

Blogijana ei saa üle ega ümber ühiskonnas olevatest aktuaalsetest teemadest. Seega võtan ka pisut sõna sellel kuumal ja kõiki ammu ära tüüdanud koroonateemal. Lisaks sellele, et praegu on koroonakriis, mida saab igal hommikul „värskest ajalehest“ meeldetuletusena lugeda on ülemaailmne majanduskriis. Seda, et haigus on ikkagi päriselt olemas ja tegu pole mingi väljamõeldisega annab märku fakt, kui tunned isiklikult inimesi, kes on haigestunud.

Minu 2 sõbrannat on olnud koroonas ja hetkel on minu lähisugulane haige. Minu kolmest lähedasest tuttavast 1 on olnud ka raskes seisus, ülejäänud kahel on lihtsalt rohkem „õnne“ olnud. Haigusest hullem on ikkagi see meeletu majanduskriis.

Vestlesin üks päev telefonis sõbrannaga, et uurida kuidas pealinnas ostukeskustes on rahvast ja kas inimeste shoppamine on kuidagi tulenevalt kriisist muutunud. Vastuseks sain, et kõik keskused peale Ülemiste on ikkagi oma käivetega kukkunud. Mõnes mõttes mõjub kriis üsna „värskendavalt“ kogu ühiskonnale, sest mõeldakse rohkem läbi oma reaalsed vajadused ja liigtarbimine väheneb. Keskkond muutub jätkusuutlikumaks ning loodusressursse jätkub tulevastele põlvkondadele.

Kriisi tekkimisest saadik ei ole ma ise väga shopanud, et mitte nakatuda ja pigem olen ostukeskuseid vältinud, sest paratamatult levib suurtes kaubanduskeskustes viirus kõige kiiremini, kuna inimeste läbikäidavus on suurem. Pärnu kaupluste müüjatega vesteldes olen uurinud, kuidas siin on olukord ja pigem ikkagi rahvast käib märgatavalt vähem.

Majanduskriisist tulenevalt on nii mõnigi tuttav kaotanud töö. Töötasu on enamikest ettevõtetes langenud hüppeliselt. Teenindussektorites on peatatud mitmes ettevõttes müügipreemiad. Kui töötasu sõltubki müügist on päris keeruline arvestada, kuidas majanduslikult igapäevaselt hakkama saada.

Toon mõningad näited, siis enda tutvusringkonnast, mida inimesed on pidanud läbi elama. Minu üks sõbranna sai Tallinnas kuskil 400 eurot palka. Arvestades, et see on Tallinnas ühetoalise korteri üürihind, siis ega elamiseks ei jääkski mitte midagi järgi. Tulenevalt majanduslikest raskustest on mitu tuttavat pidanud Tallinnast kolima tagasi oma kodulinna.

Minu tutvusringkonnas on ka tippkokk, kelle töö on hetkel „ohus“ sest kõik toitluskohad on Tallinnas suletud ja kaasa tellib vaid näpuotsatäis elanikonnast. Paraku on reaalsus üsna karm ja kogu teenindussektor on tasapisi kokku varisemas. Praegu on hea aeg ümberõppeks ja teha karjääri osas täielikke pöördeid. Miks mitte minna uuesti õppima ja mõelda oma tuleviku peale.

Pisut räägin endast ka. Ma olen aastaid tegelenud meigikunstiga ning käinud mitmetel erinevatel koolitustel ja eks ma olen mõelnud ka minna rahvusvahelisse meigikunstikooli, kuid praegu ei ole ühtegi üritust ja ma ei näe sellel valdkonnal üldse mingit turgu. Hetkel on aeg, kus tõesti „tugevamad“ jäävad ellu ning kes oskavad võibolla mõelda suuremalt, kui ainult enda vaatenurgast. Võibolla ongi ühiskonnas liiga palju „tühja-tähja“ tegijaid: meikarid, influencerid, blogijad jms. Ma usun, et ajas tagasiminek on ühiskonnale äärmiselt puhastav ja vajalik, sest  inimesed on kohustatud välja tulema illusioonidest ning õpitakse tegema taas „päris“ tööd. Tore, kui inimesed õpivad hindama tegelikke väärtusi ning oskavad märgata ning olla tänulikumad lihtsate igapäevaste asjade eest – inimesed meie ümber, soe toit ja kodu. Mida enamat ongi elus veel vaja?

 

Elustiil

Grete Mäe TASUTA fotosessioon, mis ei olegi TASUTA?

Võitsin facebooki jagamismängu mängides TASUTA fotosessiooni. Pildid on loomulikult imeilusad ning fotograafi andekuses ei kahtle ma sekundikski. Ma mõtlesin tükk aega, et kas räägin sellest fotosessioonist ja jagan enda kogemust või peidan pea liiva alla. Otsustasin, et oma lugejate suhtes tuleb alati aus olla ja mõnikord ka jagada neid hetki, mis on pisut ebameeldivad.

Esialgu pidime tegema buduaari fotosessiooni, aga kuna tundsin, et see ei ole hetkel midagi sellist, mida ma PÄRISELT ise soovin, siis leidsime, et jõulud on tulekul ning ideaalne oleks teha üks jõulutemaatiline fotosessioon. Valisime asukohaks populaarse Tallinnas asuva, Tulbi Fotostuudio. Valisin valge jõuluteemaatilise Loft saali. Stuudio tunnirendi eest tasusin ise ning rendihind oli 30€. Kellel huvi, siis broneerigu saab teha siit: https://tulbifoto.ee/

Mõtlesin, et hea küll niigi tasuta fotosessioon ja minu poolt oleks see ju tegelikult mõistlik ka kuidagi panustada. Minu üllatus moment oli, aga siis kui pildid valmis said. Grete lubas piltide hulgast TASUTA valida 5 pilti!!

Ma arvan igaüks, kes on käinud fotosessioonil teab, et 5 pilti on ülimalt vähe, arvestades, et kokku 1h fotosessiooni jooksul tehti minust 70 pilti! Ma ei nõustunud sellega ja mulle tundus väga jabur, et kui soovin pilte juurde pean iga valitud pildi eest juurde maksma ning andsin sellest ka Gretele teada. Ta lubas minul kompromissina juurde 6 pilti (mis oli kõik fotograafi enda valitud), aga loomulikult olid need kõik sellised pildid, mis olid kas seljaga/ vaade maha või midagi sellist, millega ei peaks vaeva nägema ega eriti töötlema. Loomulikult, kui ma tellin fotosessiooni, siis kohe algul lepin kokku fotograafiga hinna, aga kui ma võidan TASUTA fotosessiooni, siis on ju loomulik, et ma eeldangi, et fotod on tasuta!

Lisaks oleks pidanud facebooki jagamismängu tingimustes olema väljatoodud, et TASUTA saab valida 5 pilti, et klient ei tunneks end kuidagi petetuna.

Kompromissile me Gretega paraku päris ei jõudnudki, et pilte üldse kätte saaks siis nõustusin, et saan tasuta 11 pilti (millest 6 olid Grete enda valitud!!!) ja ülejäänute eest tasungi lihtsalt juurde.

Mida Teie arvate kas on õiglane küsida TASUTA fotosessiooni eest raha?

Nagu ikka, siis kõik fotosessioonidel olev meik ja soeng on minu enda tehtud, samuti kogu riietus ja stilistika on minu enda garderoobist pärit. 🙂 Kui kellelgi tekib huvi, siis jõuludeks ja aastavahetuseks olen avatud mõned tööd ette võtma.  😉

Grete Mäe valitud 6 pilti:

 

Hingele

Armastus või raha?

Olete kunagi kogenud armastust esimesest silmapilgust? Kas usute, et see on üldse võimalik? Ma ei tea, kuidas on lood teiega, aga mina olen seda kogenud küll. Kui tagantjärele mõelda on see päris kummaline, et näed esimest korda inimest ja sul on liblikad kõhus ja armudki koheselt kõrvuni ära. Aga olete kogenud ka seda, et kellegi poole tõmbab justkui magnetiga ja ise sellele kuidagi seletust anda ei oska? Eriti võimas, kui on need kaks asja korraga. Ma usun, et paljud ei pruugi seda kogeda kogu elu jooksul. Kui lihtsalt armastad teist inimest kogu hingest ja südamest, ilma et sa oleksid teda veel õieti tundma õppinud.

Mul on olnud väga erinevad suhted, aga enamasti on ikka nii, et õpid inimest tundma ja käid kohtingutel ning iga uus samm võtab omajagu aega. Aga mis saab siis, kui kõik toimub ülehelikiirusel ja võib öelda, et oletegi esimesest päevast, kui kohtusite koos, sest kõik oligi nii sujuv ja loomulik? Mina arvan, et see ongi normaalne ja peakski alati nii olema, aga ühiskond on meid survestanud nii palju, et mõtleme alati läbi ja ootame, kellele võimalus anda ja kas väljavalitu vastab kõigile meie poolt seatud kriteeriumitele.

Kas me inimestena, siis kaotame ära emotsioonid ja empaatilisuse? Kas on normaalne tegelikult ka valida mõistusega inimest, kellega koos oma elu jagada, sest nii on “turvaline?” Aga kas see turvaline valik on alati see, mis meid ka päriselt õnnelikuks teeb? Kas me tunneme, et oleme armastatud ja kas me ise ka armastame?

Mulle tuleb kõigi nende küsimustega seoses meelde armastusfilm “The Notebook,” kus noored ja armunud viib lahku sõda ja klasside erinevus. Kui sõda saab läbi kihlub noor naine kena ja rikka mehega, kes on naisega samast klassist. Filmi lõpus, aga naine leiab tee tagasi oma noorepõlve armastuse juurde.

Aga kuidas oleks päriselus? Kas 21.sajandi naine valiks armastuse või raha? Inimesed on muutunud nii materiaalseteks, et on unustanud ära, mis on need väärtused elus, millel ei ole hinnasilti küljes. Ma olen ilmselt lootusetu romantik, aga ma arvan ikka nii, et kui on meeletult suur armastus, siis täituvad ka kõik materiaalse väärtusega unistused, sest armastuse nimel ollakse valmis rohkem pingutama, et ühised unistused ellu viia.

Hingele

Katkised suhted, armastus ja risk

Ilmselt on kõige keerulisem jagada õpetussõnu kuidas see ÕIGE inimene ära tunda, sest iga suhe on erinev. Rääkimata sellest, et sama palju, kui on erinevaid inimesi on ka arvamusi.

Mul on olnud 3 pikaaegset suhet ning elukaaslast ning ma olen igale inimesele, kes minu eluteele on tulnud väga tänulik, sest läbi kogemuste olen inimesena õppinud ning kasvanud. Ma püüan iga kord olla parem inimene, olla hoolivam ja tänulikum. Tänutunne on väga oluline oskus, mida kõigil ei ole kaasa sündinud – minul näiteks mitte, aga ma olen sellega tegelenud ja teinud endaga tööd, sest ALATI saab alguse kõik endast. Kui meie ümber on palju haiget saamisi ja keerulisi suhteid, siis tuleb endale otsa vaadata ja küsida: “Miks minuga nii käitutakse? Miks mina toon inimestes välja halvad/negatiivsed küljed?“ Mitte ükski asi ei ole ühepoolne, alati on mõlemad pooled midagi teinud ja andnud mingi ajendi, miks teine inimene halvasti käitub.

Kõige raskem ongi enda vigadest aru saada, neid tunnistada ja end parandama hakata. Enamik inimesi ei tahagi end muuta ning ei mõista miks üks suhe teise järel puruneb. Hakatakse kordama samu käitumismustreid ning isegi tülid võivad olla uutes suhetes samadel põhjustel/teemadel, mis eelnevates suhetes.

Minu sõprusringkonnas on üks selline inimene, kellel on kõik suhted olnud täis tülisid ja probleeme. Mehed on alati hoolimatud ja ükskõiksed. Ma olen kõrvalt vaadates püüdnud mõista, mis seda kõike põhjustab? Kas tõesti leiab sõbranna üles kõige hoolimatud mehed? Ma ei uskunud seda ning olen alati arvanud, et tema noormehed on väga toredad ja lahedad inimesed. Lõpuks hakkasin analüüsima sõbranna käitumist ning jälgima, kuidas ta räägib ning ma sain vastused kõikidele küsimustele. Sõbranna on iseloomult tulehark ning ta toobki inimestes välja hoolimatusse. Inimesed põgenevad ja sisimas ei tunne end hästi ning noormehed peavad kuhugi sõbranna tekitatud negatiivse energia suunama ning see väljendubki hoolimatuses ja ükskõiksuses.

Ilmselt olen ma sõbranna suhteid õppinud kõrvalt nägema ja analüüsima, sest ka mina olen olnud tulehark. Ma vihkasin kogu hingest ja armastasin kogu südamest. Aga ma olen õppinud oma emotsioone kontrollima. Vahepeal tekkis minu jaoks uus äärmus, mul kadusid ära emotsioonid. Ma ei vihastanud, ma ei armastanud, ma ei nutnud – kõik kadus. Sain aru, et ilmselt olin tekitanud haiget saamistest enda ümber nii tugeva kaitsekilbi, et keegi ei saaks enam minu ligidale ja ei saaks mind enam murda.

Elu ei ole üksi kunagi täisväärtuslik. Selleks, et tunda elus täielikku õnne – on vaja armastust ning teist inimest enda kõrvale. Mõnikord tuleb riskida, et kogeda midagi TÕELIST ja PÄRIS. Me ei tea kunagi kas sel korral kõik õnnestub, kui me ei riski ja ei proovi. Iga uus suhe on risk, sest võid kinkida oma südame kellelegi, kes lihtsalt murrab selle tükkideks.  Elu ise on ka igapäevane RISK – me ei tea kunagi kas täna hommikul kukub mõni jääpurikas pähe, kas võib jääda auto alla või juhtub mõni muu õnnetus. Selleks, et kõiki elu RÕÕME kogeda, tuleb igapäev natukene riskida, sest AINULT nii kogeb elu täielikku õnne ja elurõõmu ning näeb kõiki värve.

Hingele

Tänulikkus

Ma olen viimasel ajal taas väga palju kasvatanud endas tänulikkust. Me peaksime inimestena olema tõepoolest rohkem tänulikumad selle eest, mis meil juba olemas on, mitte pidevalt kurtma selle üle, mida meil ei ole. Hetkel on minul elus tõesti tohutult palju, mille üle olla õnnelik ja tänulik. Mul on väga äge töö, kus saab palju areneda, kasvada ja ennast proovile panna ning tunnen, et see pakub mulle tohutult sära, kirge ja elujanu. Tunnen kuidas inspiratsioon minus kasvab ja taas olen leidnud endas energiat ja elujõudu, et asju päriselt ära teha, mitte nendest lihtsalt rääkida.

Ma olen tänulik, et mul on maailma kõige vingemad sõbrad! Aitäh, et olete minu elus ja olete mulle tõepoolest väga kallid! Kolimine näitas väga palju minu jaoks, kelle jaoks ma olen päriselt oluline ja mul on väga hea meel, et mul on sõpru, kellega iga päev telefonis rääkida ja videokõnesid teha ning ma tunnen, et olles üksteisest kaugemal, oleme hingeliselt veelgi lähedasemad.

Mul on nii hea meel, et mind ümbritseb mu perekond, kes on mulle olnud tohutult toeks, et uuesti sisse elada ja minuga koos rõõmustanud, kui on olnud erakordselt edukas, aga väljakutseterohke päev. Aitäh Teile!

Ma olen tänulik, et mu ellu tulevad täpselt sellised inimesed nagu ma ise olen. Ma olen väga õnnelik ja tänulik, et elu on toonud mu ellu inimesi, kellega on sarnased huvid ja hobid, unistused ja eesmärgid. Tunnen, et mul on tohutu enesearengu periood. Õpin hetkel iga päev midagi uut ja huvitavat.

Olen oma loomuselt olnud alati pisut jäärapäine ja minu suurim arengukoht on olnud kangekaelsus. Ma tunnen, et olen muutumas igapäev üha paindlikumaks ning varsti olen nagu plastiliin, kes mõistab igat vaatenurka elus. Mõnikord on raske tunnistada, et meis endis on arengukohti, mida võiksime püüda parandada, aga kui oma nõrkustega piisavalt tegeleda, siis olen veendunud, et saame väga palju enda loomust parandada.

Ma olen elule tänulik, et ma muutun ise paremaks inimeseks, sest eelkõige ei võida sellest mitte teised inimesed vaid mina ise. Ma olen alati olnud üsna kindel oma põhimõtetes ja, kui miskit olen pähe võtnud, siis on päris raske mul oma arvamusest olnud lahti lasta. Hetkel tunnen, et kui keegi piisavalt hästi argumenteerib ja selgitab mulle oma seisukohta olen avatud oma esialgsest arvamusest loobuma.

Olen tänulik, et minu elus on väga palju õnne, rahulolu, hoolivust ja armastust. Kogen seda igal pool ja iga päev enda ümber. Kui oleme ise hoolivamad, südamlikud ja teeme head, siis tõmbame oma ellu inimesi, kes on samuti headust täis ning tahavad olla osa meie elust. Oleme rohkem hoolivamad, täis headust ning soojust ning tänulikkust ning seeläbi oleme ka ise õnnelikumad inimesed.

Elustiil Hingele

Tinderist armastuse leidmine

Ma usun, et enamik teist on kursis, mis koht on Tinder ja ma ei pea hakkama väga pikalt seda kohta tutvustama. Tegemist on tutvumisäpiga, kus on võimalik inimestega vestelda ning miks mitte ka reaalselt kohtuda ja tuttavaks saada.

Mõni aasta tagasi oli Tinder väga halva mainega, sest seal käisid inimesed otsimas üheöösuhteid. Tänasel päeval on see app päris palju muutunud oma olemuselt, sest üsnagi paljud on leidnud endale kaalase. Minu endine kolleeg elab koos kutiga, kellega ta tutvus Tinderis. Minu eilmine kursaõde leidis sealt armastuse.

Aga mis seal imestada, kui varem tutvusid inimesed rate.ee sotsiaalvõrgustikus ning võisid leida armastuse. Mu ema sõbranna leidis näiteks ratest mehe, kellega abiellus ja on siiani õnnelik.

Tundub üsna uskumatu eks? Aga samas kas peaks olema? Elame ju ühiskonnas, kus kogu meie igapäevane elu on küündinud internetiavarustesse.

Kui sa käid koolis, olgu selleks, siis põhikool/gümnaasium/kutsekool/ülikool, siis on üsna suur tõenäosus, et nii mõnigi leiab endale sel perioodil  kallima, kellega tutvutakse kas koolis või huviringis. Kui, aga oled isegi leidnud kooli kaudu kallima ja hiljem pole suhe püsima jäänud, siis on üsna keeruline, kedagi hiljem leida. Tööjuures on väga sageli naistel enamasti naiskollektiiv. Kui isegi pole, siis sõltub muidugi ka töökohast kas töötajate vahel üldse on intiimsemad suhted lubatud? Igal pool kindlasti mitte. 😊 Mina isiklikult olen alati olnud seda meelt, et töö oleks võimalikult professionaalne, siis peaks kindlasti vältima igasuguseid lähedasemaid suhteid, sealhulgas ka sõprussuhteid. Ma olen alati olnud see, kes hoiab tööl olles teatavat formaalsust, sest hoian oma isikliku elu ja tööelu lahus. Aga see ei tähenda, et ma ei hindaks kuidagi oma kolleege, ma pean neist alati väga lugu ja oskan neid märgata, tänada ning loomulikult ka kiita!

Number üks koht, kus ei ole mõtet minna kaaslast otsima on ööklubi, loomulikult võib mingi ime läbi olla erandeid. Aga enamik juhtudel käivadki ööklubides inimesed, kes veedavad oma iga nädalavahetust pidutsemisega. Kui, aga ise päris sellist kaaslast ei soovi, siis ei ole see päris õige koht, kus tõsisemaid suhteid luua.

No olgu, üks koht siiski on, kust võib tutvuda kellegi toredaga on igasugused erinevad trennid. Kindlasti võid leida inimese, kellega on ühised huvid ning võibolla ka ühine mõttemaailm.

Kõige lihtsam – ole alati Sina ise, sest igale potile leidub lõpuks oma kaas!

Hingele

Suhete sasipuntrad

Ma ei saa endiselt aru, miks ollakse suhtes inimestega, kellega on pidevalt probleemid ja mured? Miks naised/mehed ei ole piisavalt tugevad ja lihtsalt suhet ära ei lõpeta? Kui ma olen suhtes õnnetu pikemat aega ja näen, et ei ole enam väljapääsu, siis tuleb süda korra kõvaks teha ja uks sulgeda. Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus. 😊

Lisaks ma ei saa absoluutselt aru miks minnakse suhte probleemide korral seda kõikide sõpradega jagama. Mida sinu sõber või sõbranna saab teha, kui sinu suhe on korrast ära? Jah, saad mõningal määral võibolla nõu anda. Aga suhte saab korda ainult, siis kui kaks inimest omavahel istuvad maha ja räägivad. Kui omavahel rääkida ei oska, siis tuleb professionaalide abi kasutada ja minna paariteraapiasse. Kui sellest ka midagi välja ei tule, siis tulebki lahku minna. Milles te elate oma elu nii keeruliseks? Kõik on väga lihtne, lihtsalt sulge uks ja kohe avaneb uus uks. Võibolla on kuskil kogu see aeg oodanud sind see prints/printsess, kes ongi see õige. Aga ta ei saa sinu juurde tulla, sest sa hoiad oma elus ikka veel inimesi, kes teevad sind õnnetuks ja mõjuvad halvasti psüühikale.

Mul on üks sõbranna, kellel eks käib aknataga iga õhtu vastu akent tagumas. Lisaks on hakanud sõbranna eks käima tema tööjuures ning üks õhtu, kui pidime kokku saama, siis ta ei saanud tulla, sest kutt jälitas teda. Minul on olnud selline juhus, kus mu eks saatis smartpostiga 100 kondoomi ning andsin kohe politseisse avalduse.

Kas te tõesti mõtlete, et midagi muutub, kui te ise midagi ette ei võta? Ma mõistan, et kui inimesel on valus võib ta teha väga ebanormaalseid asju, aga kõigel on piir. Lõpuks on ju mõlemal kehv olla. See, kes käitub nagu metslane – ei ole sisimas õnnelik ning samuti on ohver õnnetu ja katki. Igale olukorrale on lahendused olemas. Avage oma silmad ja hakake tegutsema ning leidke lahendused! Mida te kardate, et juhtub, kui te teavitate politseisse? Ma mõistan, et kardate, et mis saab ahistajast? Muretsete, et kuidas ta saab karistada oma tegude eest? Aga mis saab Sinust, kui sa lased endaga nii käituda ja midagi ette ei võta? Mida sa teed enda vaimsele tervisele ja heaolule? Kas see ei peaks olema piisav argument, et abi paluda? Kas Teil on ka olnud selliseid olukordi elus? Mida Teie arvate sellistest olukoradest?

Hingele

Teekond tundmatusse

Olgu, ma tean küll, Te nüüd kõik mõtlete, et ise lähed kolid teise linna ja absoluutselt ei jaga oma blogis, kuidas uus peatükk kulgeb?

Olete vahel tundnud sellist tunnet, et ei tea absoluutselt mis Sind ees ootab ja kuhu teekond välja viib? Kindlasti olete. Mina olen ka – praegu. Ma olen vastu võtnud uue ja tõesti ülimalt põneva väljakutse, kuid see tähendab ka minu jaoks elukoha vahetust. Kolin tagasi oma kodulinna, Pärnusse!!!

Olen käinud praeguseks kahte korterit vaatamas ja järgmisel nädalal vaatan ühe veel üle. Aga potensiaalne valik on täiesti olemas ja üsna pea võtan vastu ka otsuse, kuhu asun elama. Olles harjunud Tallinnas, Kristiines ja vahetult kesklinna läheduses elamisega, siis ega ma nüüd praegu ka latti alla ei saa lasta. Asupaik ainult kesklinn! Loomulikult nagu minule kohane, siis tegu peab olema täiesti renoveeritud korteriga.

Vestlesin täna ka ühe sõbrannaga – Katsiga. Kui kirjeldasin milliseid kortereid olen vaatamas käinud, siis oli tema sõnad: „Ma üldse ei imesta. Nii sinulik, alati kõigest maksimum.“ Ma olen enda vastu aus, aga tegelikult ma tean ise ka, et ma kipun end väga poputama ja armastan luksuslikult elada. Aga elu on täpselt selline, kuidas me end hindame ja millist elu me hindame, et oleme väärt elama. Ma olen sel teemal vestelnud ka Meryliniga, kui kunagi vaatasin alati kõige soodsamaid kortereid, siis ta ütles: „Kui sa alati võtad kõigest kõige odavama, siis elu lõpuni sa saadki ainult seda, sest kui sa võtad luksuslikuma elamise, siis sa pead rohkem pingutama, et seda endale lubada.“ See vastab 100% tõele. Kes ei usu, siis proovige ise järgi! Küll te leiate vajadusel võimalused ka, kuidas lubada endale rohkem.

Kui Pärnus elades oli hirm kolida Tallinnasse, sest mul polnud pealinnas mitte ühtegi tuttavat ega sõpra, siis olles elanud üle kahe aasta Tallinnas on juhtunud Pärnuga taaskord sama olukord. Kõik minu sõbrad on tänasel päeval kolinud Tallinnasse. Mul ei ole siin mitte kedagi peale oma perekonna – oma vanemate. KÕIK. Olengi päriselt üksi. See tundus alguses pisut hirmutav, aga samas ma olen leidnud päris palju väljundeid, millega tegeleda. Hakkasin käima trennis ja alustasingi sellest, et oma keha hoida toonuses.

„If you look good, you definitely feel good!“ 

Ma olen alati olnud nagu kass, kes kõnnib omapäi. Mul on alati olnud omad unistused, sihid ja eesmärgid, mille poole elus edasi püüelda. Sellega seoses mul on öelnud päris mitu inimest: “Ma olen koguaeg teadnud, et sa saavutad korda elus palju ja jõuad kaugele!” Aitäh, et te olete minusse uskunud! Ma olen väga tänulik, iga toetuse eest! 🙂

Mõned aastad tagasi ma kartsin üksindust ja ma tundsin, et ei suuda olla hetkekski ilma seltskonnata. Tänasel päeval ma päriselt armastan ja naudin üksi olemist üle kõige. Miks? Sest ma armastan end inimesena!

Uskuge mind, kui Su kõrval ei ole mitte kedagi, siis on aega maksimaalselt tegeleda kõigega, mida armastad või oled unistanud teha. Igast hingetõmbest saad sa võtta maksimumi ja lihtsalt ELADA!  Kui oleme suhetes, siis sageli unustame ära ennast ja milline oli meie elu enne suhet. Me unustame ära, millega me varem tegelesime, kui olime veel üksi. Ma olen seda viga korduvalt teinud, aga eks ma olen pisut juba õppinud ka. 😊

Mul on endiselt sisimas selline mõnus õhin ja elevus kõige uue ees. Ma sisimas teadsin koguaeg, et tegin õige valiku. Ma pole veel hetkekski kahelnud, sest tunnen, et olen oma elus jõudnud täpselt õigele teele. 😊

Instagram

Instagram did not return a 200.